" See oli siis, kui loomakarjas olid. Seakarjas, see ..., sinna võis natuke hiljem minna, sinna nii väga vara ei sunnitud. No aga seda kojutulekut, seda ootasid küll nii nagu heinaaegu oodetakse päikest pilve tagant. Mitu korda oli vari juba ära mõõdetud, ikka oli (veel) pikk. Mitu korda olid sead üle loetud- käes olid kõik. See siga oli (koos) sellega, too siga oli tollega. Vana emis orikaga, väike kult oli põrsaga, nudisaba kirjuga, vana Rutas Otasega, käes olid kõik. No, kui sigadega koju said, siis see jalgade lahtivõtmine! Kui siis olid need ..., pastlapaelad olid siis vahel keerdu läinud ja, ja sassi läinud ja. Ja siis tuli neid teinekord niimoodi et ,et tuli nuga välja võtta ja pael katki lõigata, et rutem jalast ära saaks ja. Ja siis jälle kuhugi mujale joosta (jooksma), kuhu siis endal oli lusti minna. Kas siis kuhugi (mäe)kalda alla marju otsima või metsa äärde või. Või tööliste
¿Lo sabes tú? Tú has viajado lejos de la aldea y has regresado. Yo no. Ésa era una novedad. Puesto que en esa vida yo era su tío, mayor y más sabio, ella me preguntaba si yo conocía la respuesta a mi propia pregunta. Por desgracia, yo no tenía acceso a esa información. --¿Has pasado toda tu vida en la aldea? 57 --Sí --susurró--, pero tú viajas, para poder saber lo que enseñas. Viajas para aprender, para conocer la tierra... las diferentes rutas comerciales, para poder anotarlas y hacer mapas... Tú eres anciano. Vas con dos más jóvenes porque comprendes las cartas. Eres muy sabio. --¿A qué cartas te refieres? ¿Cartas de las estrellas? --Sí, tú comprendes los símbolos. Puedes ayudarlos a hacer... ayudarlos a hacer mapas. --¿Reconoces a otras personas de la aldea? --No los conozco... pero a ti sí. --Bien. ¿Cómo son nuestras relaciones? --Muy buenas. Tú eres muy bondadoso. Me gusta sentarme a tu lado,
Hohohoo!» Nüüd läks Jaanusel kops üle maksa. «See on kõlvatu temp, koeri võõra peale ässitada,» pahvatas ta vihaselt. «Sina oled rumal poiss ja muud midagi.» Nende sõnadega võttis ta jälle istet, pani käed rinnale risti ja vahtis kulmu kortsutades kõrvale. Tema väike kaitsja vaatles teda lahke naeratusega. Meie peame siin pihu sisse sosistama, et Jaanus ilus sirge poiss ja täna kõige paremas riides oli. Oodo läks näost punaseks, põrutas jalgki vastu maad ja tõmbas käed rusikasse. «Kuidas sa tohid mulle «rumal poiss» öelda?» kärkis ta silmi välgutades. «Sa tead ise, mispärast . . . see on su päris nimi. Sinu rusikaid ma ei karda, need on k,a minul olemas.» Ja Jaanus näitas, et temal ka rusikad olid. «Ma ässitan Tarapita su peale, lasen su lõhki kiskuda!» Aga ehk kü ll Tarapita ennast urisedes isanda 17 käskude täitjaks tunnistas, ei liigutanud Jaanus ennast sugugi, muudkui kostis külmalt: «Katsu!»
annaabi.ee 
