naeruvääristama) Liittegusõnade osad kirjutatakse kõigis vormides kokku. (alahindama, alahinnata, alahinnates, alahindav, alahinnatav, alahinnanud, alahinnatud, alahindan, alahindas, alahindaksime, alahinnaku, alahindavat, on alahinnanud, alahinnatakse, oli alahinnatud) Ühend- ja väljendtegusõnade osad kirjutatakse harilikult lahku. (kui ma alla tulen, et sa üle vaataksid, olen andeks andnud, olid aru saanud, oleksime juures olnud, ärge ette rutake, kuni arvesse võetakse, on läbi müüdud, olevat tähele pandud, olgu ära koristatud) Märkus 1. Kui ühendtegusõna määrsõnalisele osale eelneb sellega süntaktiliselt seotud laiend, tuleb eelistada kesksõnade ja mata-vormi lahkukirjutamist. Nt trepist alla jooksev koer, piletist ilma jäänud poiss, tunnelist läbi sõitnud rong, majast mööda sõitvad autod, aknast välja visatud
laskma, käsile võtma, lugu pidama, meelde jääma, mehele minema, nahka panema, omaks võtma, osa võtma, paika panema, pead murdma, pähe õppima, rahul olema, silma torkama, silmas pidama, sõna kuulama, teoks saama, tähele panema. Ühend- ja väljendtegusõnade osad kirjutatakse harilikult lahku. Nt kui ma alla tulen, et sa üle vaataksid, olen andeks andnud, olid aru saanud, oleksime juures olnud, ärge ette rutake, kuni arvesse võetakse, on läbi müüdud, olevat tähele pandud, olgu ära koristatud; ära sõitma, kõrval seismas, pärale jõudmast, eemalt tulla, silmas pidada; trepist alla tulnud, peatus ta ukse ees; töö lõpule viidud, lahkuti ruumist; jätkati teed kedagi tähele panemata; seltskonnast kõrvale tõmbununa kirjutas ta romaani; rahasse ümber arvestatuna oli see suur summa; ta näis aru pidavat. Kui ühend- ja väljendtegusõnade oleviku kesksõnad esinevad lauses täiendina või
poiste peidupaigast. «Siin see on,» üles kolmas hä al; ja selle omanik tõtis laterna, mis valgustas nü ud noore dr. Robinsoni näu. Potter ja Indiaani Joe tassisid kanderaarni, millel olid kös ja paar labidat. Nad viskasid oma koorma maha ja hakkasid hauda lahti kaevama. Arst pani laterna haua peatsisse ja tuli siis ning istus jalaka alla, toetudes seljaga vastu puud. Ta oli nii ligidal, et poisid oleksid võnud teda puudutada. «Rutake, mehed!» üles ta tasa. «Kuu võb iga silmapilk väja tulla.» Mehed urisesid midagi vastuseks ja jäkasid kaevamist. Mõi aeg polnud midagi muud kuulda kui labidate kriginat, mis pildusid mulda ja liiva hauast väja. See oli väa üetooniline. Viimaks lõ labidas kõatades vastu puusäki ja paari minuti päast olid mehed 67 selle maapinnale vinnanud. Nad kangutasid labidaga kaane lahti, tõtsid laiba väja ja viskasid müsatades maha. Kuu ujus väja pilvede tagant ja valgustas kah-vatut näu
annaabi.ee 
