inimlikkuse mõtestamine. Talle omaseks jääb kodususe, toe ning tasakaalu leidmine maast ja mullast, töökusest, rahvast. Ikka ja jälle kordub ka motiiv päikese eluandvast jõust, igatsus valguse kui rahu ja puhtuse sümboli järele. Mats Traadi 80-ndate ja 90-ndate luulekogud on ühtlaselt heatasemelised ning mõtteterviklikud. Eelnevate kogude nostalgilist alatooni asendab nüüd märksa konkreetsem päevapoliitiline ja olustikuline luule. Ängist ja rusutusest jagusaamise, uue elujõu ja selguse lätteks on nihe inimese- ja maailmasõbralikkuse suunas, mida toidab teadmine juuresidemete olemasolust möödunuga ning ühtsusetunnetus kõige elava ja olevaga. Selles teadmises ei puudu optimism, kuid ta pakub hingerahu, lisades oleviku probleemidele igavikulisust ja kõlbelist sügavust. Kosta on ka mõneti kriitilist tooni, seda aga peamiselt Traadi isamaaluules. Uuele algusele viitavad
surmast, veel ühe käänaku lisandumisest elujoone lakkamatule edasiminekule, kuid keegi ei tea, millal toimub saatuslik katkemine ning hääbumine uttu. Lumi on ohutuli, kannab viirastusi ja õudusunenägusid." arvab K. Väli "Vaata lumepilvi, ole nagu need. Neil ei ole südant, pole elulugu." Iga talv ja kevad on äkiliselt ootamatu oma näiliselt rutiinses tulekus, meenutavad meile Viivi Luige luuletused. Kevadesse astudes pagetakse talvehämust ning hingematvast rusutusest, kuid igale uuele puhkemisele vastu minnes teame, et midagi on jälle lõplikult kadunud, kättesaamatuks muutunud, möödunud. Ajatuksumise ja tuleviku olemasolu on samas pidevalt küsitav, kas me äkki ei seisa hoopis paigal, kas me ei otsi olematut, ei oota tulematut. Küllaltki tähendusrikas on kogu esimene luuletus, mis on üks vähestest suvelugudest, luuletus, mida enamik on kooliajal lugemikust näinud, ehk pähegi tuupinud
annaabi.ee 
