eluaastaks valdavad lausa 3-4 keelt. See on üks väheseid vastuolusid minu ja kirjaniku poolt väidetu vahel. „Lugemine on lapseea piits.“ (lk157) Tänapäeval ilmutavad lapsed üllatavalt vara huvi tähtede tundmise vastu, et ise midagi suuta lugeda. Kooli minnes juba osata lugeda toob lapsele ka kasu – laps ei tunne koolis liigset koormust. Rääkides lapse tervisest, siis paljud pered riietavad oma lapsi liiga paksult. Russeaul on täiesti õigus, kui ta väidab, et ise me teeme oma laste tervise nõrgaks. Olen oma mõtetes tihti tabanud end võrdlema maa-ja linnalast. Ikka ja jälle tundub mulle, et maalapsed on meie ühiskonnas siiramad, heasüdamlikumad, neis puudub egoism ja ihnus, kurjus ja asjade omamise vajadus. Linnalapsed oleks justkui „rikutud“ Russeau kuldne lause - “Võimalikult palju peab kõnelema tegevuste läbi ja sõnu tarvitama ainult
kirjandus on eriliselt ilmutuslik. Ta kujutab ette, et ta on luules ja kirjanduses prohvet. Kui tunneb, et lugeja tema prohvetlikku rolli vastu ei võta, siis loobub luulest üldse. Mingi aeg katsetab proosaga, aga kui lähevad tüli Verlain'ega, lähevad lahku, siis otsustab, et Prantsusmaa ei paku enam huvi ega turvatunnet, et Prantsusmaa ei paku talle enam midagi. Otsustab minna otsima maad, kus on vabadus ja seiklused Aafirka. Seal pole veel sellist tsivilisatsiooni. Tunne nagu Russeaul, et tagasi loodusesse. Ülteb, et pöördub sealt tagasi pruuni naha, leegitseva pilguga. Surmavalt haigena tegelikult. Ema ja õde on temaga siis, ülejäänud inimesed on ta hüljanud. Tema luules ja loominugs on kokku põimunud lürism ja iroonia. Tema oma loomingus ülteb, et igasuguseid ühiskondlikke norme tuleb eitada. Püüab laiendada prantsuse luulekunsti, värsi- ja riimisüsteemi sinnamaani välja, et ostustab, et häälikud ja tähed on värvilised. Paneb täishäälikutele värve
annaabi.ee 
