või leivaga. Hinnatud oli ka kalamari, millest keedeti suppi, küpsetati kooke ja valmistati käkke. Liha söödi varasemal ajal harva, peaasjalikult sügisel ja talvel. Peamiselt söödi sealiha, aga ka teiste koduloomade ja -lindude liha. Liha söödi lisandina teravilja-, kaunvilja- ja köögiviljatoitudele. Seda söödi värskelt, soolatult, suitsutatult, talvel liha ka külmutati. Toiduks kasutati kogu loom. Rupskitest keedeti rupskisuppi, magu täideti, soolikatest tehti vorsti, neerudest suppi, seajalad soolati. Peadest ja jalgadest tehti suppi, sea- ja vasikapeast, -jalgadest ja -kootidest ka sülti. Verest tehti harilikult käkki ja verileiba. Valmistati niinimetatud valgeid (ilma vereta) vorste, verivorste. Piimatooted tulid eestlaste toidulauale koos karjakasvatuse algusega. Söödi piima, peamiselt küll hapupiima, koort, võid, petti, kohupiima ja sõira. Piima ja ka
Liha söödi peamiselt sügisel ja talvel lisandina aedviljatoitudele. Liha tarvitati tavaliselt soolatult ja ka suitsutatult. Suitsutati sea- ja lambaliha. Värsket liha söödi pärast loomade tapmist. Vana kombe järgi algas loomade tapmise hooaeg mihklipäeval, millal tapeti lammas, mardiks tapeti hani, kadriks - kana, näärideks -- siga ja kevadpühadeks -- vasikas. Veiseid tapeti kas mihkli- või mardipäevaks. Toiduks kasutati kogu loom. Kohe pärast tapmist keedeti rupskisuppi. Seajalad soolati vastlapäevaks, seasaba hoiti kevadeks ja anti siis odrakülvajale supis keedetult, et hästi pika peaga oder kasvaks. Sea nina kärsaliha anti lapsele, et temast kirjutaja saaks. Ka üdi oli laste toit. Südame söömine pidi andma jõudu ja tugevust. Neerud keedeti supis ja söödi alati teisega pooleks, et oleks hea läbisaamine. Kes põrna sõi, õppis kerge vaevaga vööd kuduma. Liha keedeti tavaliselt supis.
Liha söödi peamiselt sügisel ja talvel lisandina aedviljatoitudele. Liha tarvitati tavaliselt soolatult ja ka suitsutatult. Suitsutati sea- ja lambaliha. Värsket liha söödi pärast loomade tapmist. Vana kombe järgi algas loomade tapmise hooaeg mihklipäeval, millal tapeti lammas, mardiks tapeti hani, kadriks - kana, näärideks -- siga ja kevadpühadeks -- vasikas. Veiseid tapeti kas mihkli- või mardipäevaks. Toiduks kasutati kogu loom. Kohe pärast tapmist keedeti rupskisuppi. Seajalad soolati vastlapäevaks, seasaba hoiti kevadeks ja anti siis odrakülvajale supis keedetult, et hästi pika peaga oder kasvaks. Sea nina kärsaliha anti lapsele, et temast kirjutaja saaks. Ka üdi oli laste toit. Südame söömine pidi andma jõudu ja tugevust. Neerud keedeti supis ja söödi alati teisega pooleks, et oleks hea läbisaamine. Kes põrna sõi, õppis kerge vaevaga vööd kuduma. Liha keedeti tavaliselt supis.
Neid söödi enamasti koos kartulite või leivaga. Hinnatud oli ka kalamari. Sellest keedeti suppi, küpsetati kooke ja valmistati käkke. Liha söödi harva – peamiselt sügisel ja talvel. Peamiseks oli sealiha, aga ka teiste koduloomade ja -lindude liha. Liha söödi lisandina teravilja-, kaunvilja- ja köögivilatoitude juurde. Liha kasutati värskelt, soolatult, suitsetatult, külmutatult (talvel). Toiduks kasutati ära kõik looma osad: rupskitest keedeti rupskisuppi, magu täideti, soolikatest tehti vorsti, neerudest tehti suppi, peadest ja jalgadest tehti suppi, sea- ja vasikapeast, -jalgadest ja -kootidest tehti sülti, verest tehti käkki ja verileiba, verivorste. Valmistati ka nn valgeid (ilma vereta) vorste; seajalad soolati. Piimatooted tulid eestlaste lauale koos karjakasvatuse algusega.
annaabi.ee 
