harrastuseks. Viiteid Soome rahvamuusikale on märgitud juba 16ndast sajandist. 1849 ilmub A.Reinholmi koostatud laulik „Soome rahva laule“ Rahvaviiside süstemaatiline kogumine algas 1850ndatel aastatel. Soome rahvamuusika on tonaalsuselt diatooniline. Ehk seitsmele põhihelile tuginev. Arhailine pentatoonika (5 heli) esineb saamide joigudes. Vanemad runolaulud on enamasti minoorsed. RUNOLAUL- regilaul Soome vanemat rahvalaulu nimetatakse runolauluks, kus jutustatakse/lauldakse „Kalevala“ tegelastest. LOITS Soome loitsu pärimus ulatub keskaega. Abi ja jõudu pöörduti lisaks Väinämöisele ja Lemminkäisele ka katoliku pühakute Jeesuse ja enne kõike Neitsi Maarja poole Tähelepanuväärse osa moodustasid sünniloitsud, mis kirjeldavad mingi nähtuse algupära. Nt. Tuli, katk jne Loitsides saavutab inimene selle asja üle võimu TÖÖLAULUD Lauldi siis, kui tehti tööd nii üksi kui ka grupis.
kultuuriareaali folklooripärandist. Põhja-Eesti oli meie vana lauluklassika - regivärsiline rahvalaule hälliks. Siit põlvnevad sellised vanimad laululiigid, nagu lõikus- ja kiigelaulud, hulk jutustavaid ja ka mõnevõrra hilisemaid lüürilisi laule, mis aja jooksul on levinud ka naaberaladele ja kaugemalegi. Põhja-Eestit on peetud üldse regivärsilise rahvalaulu (soome folkloristikas nimetatud tavaliselt runolauluks või kalevalamõõduliseks rahvalauluks) tekkepaigaks. On ilmne, et kõigis Virumaa kihelkondades olid tuntud kõik regilaulu põhiliigid - töö- ja tavandilaulud, hälli-, laste- ja mängulaulud, lüürika ja lüroeepika, sõltumata sellest, kui palju neid ühelt või teiselt poolt kirja on pandud. Meieni säilinud laulutekstid on valdavalt hilisemad, vanemaiski laulusõnades on aegade jooksul toimunud palju muudatusi. Kõige kauem püsisid regilaulud Jõhvi kihelkonnas
annaabi.ee 
