Tallinas müüdi räime, lõhet, turska, tinti, lesta, silmu, tuure, hauge, angerjat, ahvenat, latikat, Tartu havit, heeringat, kuivatatud turska jne, lõpetades kalamarjaga. Kalaäri oli Liivimaal nii tulus, et sellega tegelesid isegi suurkaupmehed. Mõne uurija väitel muutus leib tavaliseks toduks alles 18. sajandil. Selle ajani oli põhiline söök puder, leib polnud peatoidus, vaid ainult lisaroog ülemkihi laual. Esialgu hakati tarvitama igapäevaseks toiduks hapendatud rukileiba, mis asendas varasema odraleiva. Liha ja kala muutusid leivakõrvaseks. Võib arvata, et keskajal sõid vaesed linnakodanikud nagu talupojadki puuduse tõttu vähemkvaliteetsest, aganarohketest tuulamata viljadest tehtud ning kliidega segatud jahust küpsetatud leib. JOOGID JA JOOGIKULTUUR Jookide valik oli keskaja Euroopas vaeste ja jõukate jaoks üsna ühesugune, isiku sotsiaalset kuuluvust, tema positsiooni ühiskonnas näitas ja rõhutas joogi kvaliteet.
ruumidest ning olid suitsuvabad ning neil võisid olla klaas aknad. Olid laud põrandad, varem olid savipõrandad või lihtsalt muld. Uuenduseks oli rehielamust eraldi ehitatud elamud. Võeti kasutusele petroolium lambid, mis olid olemas igas talus (1-2). Muutus talude sisustus, hakati ostma juurde mööblit (Ise enam ei tehtud), sest olid olemas vabrikud, mis tootsid odavamalt mööblit. 19. saj lõpul hakati sööma puhast rukileiba (Enam ei söödud aganaleiba). Vallakogukond: 1899. aastal toimus suur valdade ühendamine. Ennem Eestimaa kubermangus oli 1000 valda, alles jäi 400 valda peale 1899. aasta ühendamist. Eesti asunikud Venemaal: Eesti asundused Venemaal olid kompaktsed. Esimene põlvkond eestlasi Venemaal ei osanud vene keelt ning kõnelesid ainult eesti keelt ja olid Luteri usku. Eesti lapsed said käia Eesti koolides. Luteri pastor reisis palju ning jõudsid ka Eesti asundutesse Venemaal
annaabi.ee 
