Omeltsak. Esimene teos, mida ta esitas oli Johann Sebastian Bachi Gavotte en rondeau Viiulipartiitast nr. 3. Kohe oli tunda, et see on barokkmuusika. Ta algas suhteliselt kiiresti, meloodias oli mitmeid kaunistusi, nagu barokile iseloomulik. Meenutas õukonnapalli, kus naised on uhketes kleitides ja mehed ilustes kostüümides. Meloodoodia oli muhteliselt muutumatu, mõnikord läks veelgi kiiremaks. See teos meeldis mulle. Järgmisena kuulasime Sergei Rudnevi Vene rahvalaulutöötlust ,,A, " ("Ah, tõ kalinuska"). See oli üks nukramaid minu arvates. Ta algas aeglaselt ning kurb meeleolu valdas mind terve laulu vältel. Lõpupoole muutus mäng elavamaks ja ka jõulisemaks. Järgmisena kuulasime Joaquin Rodrigo sonaadi kolm osa. Esimene oli Sonata Giocosa I Allegro moderato. See, nagu pealkirigi ütleb, oli väga kiire ja rütmikas. Mõnikord kostsid üksikud noodid, mis olid valjemad, kui meloodia ise
Tomasevski, B. Eichenbaum, R. Jakobson, V. Zirmunski, J. Tõnjanov, M. Stokmar, L. Timofejev, S. Bondi, G. Sengeli. See traditsioon leidis eeskätt slaavi maades laiaulatusliku edasiarendamise niisuguse rahvusvahelise kõlapinnaga teadlaste töödes nagu K. Taranovsky, J. Levy, M. P, Mayenova, L. Pszcholowska, A. Wierbicka, J. Woronczak, Z. Kopczyska.1 Viimane kümnend tõi endaga kaasa värsiteaduslike uurimuste uue laine Nõukogude Liidus. Ilmusid A. Kvjatkovski, V. Holsevnikovi, P. Rudnevi, Jaak Põldmäe jt. artiklid. Akadeemik A. Kolmogorovi grupi (A. Kondratov, A. Prohhorov.jt.) uurimused rikastasid teadust paljude poeetide meetrumi- ja rütmistruktuuride täppiskirjeldustega. Iseäranis tuleb esile tõsta avara semiootilise haardega silma paistvaid M. Gasparovi töid. Ei saa pidada juhuseks, et eriti värsi madalamate tasandite uurimine on teinud nii tähelepanuväärseid edusamme. Tänu
annaabi.ee 
