ajalikku ning Belgia koloniaalvõimu all aastatel 1919 – 1962, mil saavutati iseseisvus, olid soositud ja kõrgematel ühiskonnakihtides esindatud just tutsid. 1950-ndate keskel hakkasid aga hutud, paljuski Euroopa misjonäride üleskutsete mõjul, relvastatud vastupanu osutuma ning peagi olid nad verise revolutsiooni tagajärjel võimu haaranud ja sundinud paljud tutsid taganema eksiili. Põgenenud tutsid moodustasid aga naaberriikides Rwanda Patriootilise Rinde (RPF), mis hakkas sõdureid treenima ja jäi ootama.2 Hutude valitsus Rwandas sattus tõsisesse kriisi 1989. aastal, kui maailmas hakkas langema kohvi hind, millest Rwanda eksport nii eluliselt sõltus. See andis hea võimaluse pagendatud rwandalastele sisse tungida.3 Järgnevalt puhkesid 1990. aasta oktoobris hutude poolt juhitud valitsuse ja tutside RPF-i vahel, kes tulid Ugandast, teravad piiriäärsed konfliktid
Kõik, kes väljendasid tutside suhtes kaastunnet, tembeldati avalikeks vaenlasteks Genotsiid Rahutused said alguse, kui tulistati alla Rwanda ja Burundi presidendid koos valitsusliikmetega 100 päeva jooksul kaotas elu kuni 1 miljon Rwanda elanikku Tapeti 75% tutsidest Relvastatud hutud ründasid tutsidest tsiviilisikuid – tapeti mehi, naisi ja lapsi, põhjendusega hävitada kurjus juba juurestaadiumis Genotsiidi lõpetas jõudu kogunud RPF-i (Rwandan Patriotic Front) pealetung Tänapäevane meediakajastus Kuu alguses möödus genotsiidist 20 aastat Lääneriikide poolsed avalikud vabandused Kasutatud kirjandus http://sellinemaailm.wordpress.com/2011/02/21/rwanda-genotsiid/ http://et.wikipedia.org/wiki/Rwanda_genotsiid http://www.postimees.ee/2750054/rwanda-genotsiid-pildis http://w3.ee/openarticle.php?id=1858778&lang=est http://www.vm.ee/?q=node/12859 Täname kuulamast!
Liitlastel ei jäänud muud üle, kui tunnustada de Gaulle'i administratsiooni Prantsusmaa ajutise valitsusena, kuid talle ei antud ametlikult õigust osaleda Jalta ja Potsdami konverentsil. Ta ei olnud kutsutud ka Teherani konverentsile. De Gaulle läks jaanuaris 1946 protestiks Neljanda Vabariigi põhiseaduse vastu erru. 1947. aasta aprillis asutas antikommunistliku orientatsiooniga paremradikaalse partei Prantsuse Rahva Ühendus (Rassemblement du Peuple Français, RPF). Vaatamata valimistel saavutatud edule, saatis ta selle partei 1953. aastal laiali ja jäi poliitiliseks vaatlejaks. 1958. aasta kevadel alanud parlamentaarne kaos ning Alzeeria parempoolsete ekstremistide pealetung sundisid Rahvusassamblee presidenti René Coty'd tegema kindral de Gaulle'ile ettepaneku moodustada valitsus ning lahendada Alzeeria kriis. De Gaulle naasis võimule Neljanda Vabariigi viimase valitsusjuhina, pidades silmas presidendikeskse Viienda Vabariigi loomist
@=J#o*#*#7#%Hw#sF#<<-
J2=SCy)V#P)}#v
#xl#ep##]Y~##`#^j#N7;,j#p V%X-
#####E7#I:y1[n#3NB#+CqH##p
G#~93dfw%#HY^FVFq#T####w#!
#eh##mgC5h:w#7#J#trs?ZOt7B9
#GC##5M85 /#"M#[#;uxkPk X%C
/>##(,hC#O#(rE#
X#!
)#Y~$,OP
annaabi.ee 
