puhul pole lahenduseks vajalik alati antud ja need puuduvad osad tuleb ise reaalselt leida. Kuna praktiline ja akadeemiline intelligentsus on niivõrd erinevad, siis pole ime, et ühed on andekamad akadeemiliselt ja teised praktiliselt või vastupidi. See tõestab, et akadeemilised eadmised ei pruugi alati praktikasse üle kanduda.(Sternberg 2003: 32-33) Seepärast ei peeta vaimseks intelligentsuseks vaid akadeemilisi teadmisi, vaid oluliseks peetakse ka praktilisi teadmisi. Snydermani ja Rothmani 1987. aastal tehtud uurimuse põhjal kajastub intelligentsus võimena toetuda arutluses abstraktsioonidele (ideedele, seostele, mõistetele ja printsiipidele) vastandatult konkreetsete esemete või objektide keeles mõtlemisele (mehhaanilised tööriistad, esemed jne); lahendada probleeme, tulla toime uutes situatsioonides vastandatuna harjumuslikele reageeringutele tuntud situatsioonides ning õppida ja sh mõista abstraktsioone ning ka kasutada neid. Antud definitsioon on
originaalsust, probleemidest arusaamist või nende lahendamise oskust, varasemast kogemusest õppimise võimet. Siia alla pannakse intelligentsus. Pahupidi näidetest ka kuulsus ja rikkus jm Piibli järgi 1 Kor 12:1- : Vaimuannid=armuannid: andides on küll erinevusi, aga andja – Issand on seesama. JA lisaks 1 Kor. 13pt. Kui mul on kõik –prohvetianne, kõik teadmine, kõik tunnetamine, kogu usk, aga mul ei oleks armastust, siis olen kui kumisev vask või kõlisev kuljus. SNYDERMANi ja ROTHMANi (1987) uurimuse põhjal kajastub intelligentsus võimetena: 1)võime arutlustes toetuda abstraktsioonidele ( e üldistustele – näit. Intelligentsed kasutavad kõnes üldisemaid mõisteid); 2)võime lahendada probleeme (spetsialist näiteks näeb probleeme omal alal paremini läbi kui teised ja ta ei võta juba näiteks mingit tööd vastugi; 3) võime õppida. Stanford-Binet skaala ja teised intelligentsuse testid.
annaabi.ee 
