17 VIROLOOGIA - kolme alagruppi (A, B, C) kuuluvad nii inimese kui ka loomade rotaviirused; - ülejäänud nelja alagruppi (D, E, F, G) kuuluvad praegusel ajal ainult loomade rotaviirused. Alagrupid jagunevad omakorda serotüüpideks. Kõige enam on uuritud A alagrupi rotaviiruseid, kuna nad paljunevad kõige paremini rakukultuuris. 3.2.1. Virion Rotaviiruste virion meenutab pealtvaates ratast (ladina keeles rota, siit ka perekonna nimetus) ja omab diameetrit 76 nm. Virion omab pseudo T=13 sümmeetriat (väliskiht) ning koosneb kuuest struktuurvalgust (VP1, VP2, VP3, VP4, VP6 ja VP7), mis moodustavad kolmekihilise kapsiidi: 1. Sisemine kiht koosneb: - 120-st VP2 subühikust, mis omakorda moodustavad 60 dimeeri (T=1 sümmeetria).
Gastrointestinaal trakt – nakatumine toimub, kui neelatakse toidu või joogiga viirused alla. Nakatutakse mao ja soolte limaskesta kaudu. Kaitsebarjääriks: happeline KK, lima, seedeensüümid on antimikroobse aktiivsusega, sapp ja pankreasenõre, esinevad defensiinid ja antikehad (IgA). Nakatatakse epiteeli ja Peyeri naaste. Rotaviirused ja enteroviirused – happe ja sapi resistentsed. Coronaviirus on küll labiilne, kuid noorloomadel on piim happe suhtes puhvriks. Rotaviiruseid proteaasid ei heiduta – hoopis soodustab nakatamist. Rotaviirus ja coronaviirus põhjustavad tõsiseid haiguseid, kuid entero- ja adenoviirused võivad toimida asümptomaatiliselt. Parvoviirus ja morbilliviirus võivad põhjustada gastrointestinaalseid haigusi, juhul kui nad on vireemiaga sinna kohta levinud. Nahk – madal pH, keratiniseeritus, rasvhapped nahas – kaitse. Lisaks ka Langerhansi rakud (dendriitrakud)
annaabi.ee 
