· ebasobivast varustusest rasked reketid, halvad jalanõud · valed treeningmeetodid · halb ettevalmistus ebapiisav soojendus/venitus · oskuste puudusest · kogemuste puudusest · kehapoolte ebavõrdsest arendamisest düsbalanss Õlavigastused Õlavigastused on sulgpallis kõige sagedasemad ja selle alla loetakse ka käelaba pööraja vigastusi ja õla ebastabiilsust. Õla taastusravi ja vigastuste ennetamise programmid traditsiooniliselt näevad ette õlavarre rotaatorlihaste tugevdamist. Tänu õla laialdasele liikumisulatusele ei saa kõõlused tagada piisavat stabiilsust kõikide liigutuste ajal. Õlavarre rotaatorlihased tagavad stabiilsuse, et tagada liigese ühtsus. (Cockram, A., Tolley, J., 2006) Rotaatorlihaste vigastusjärgsel taastusravil tuleks treenida nii välis- kui siserotaatoreid, kuid lisatähtsust tuleks pöörata välisrotatsioonile, kuna välisrotaatorid on tavaliselt nõrgemad, kui sisemisi rotatsioone tegevad lihased
parandavad nende liikumist psühholoogiliselt ning leevendavad ka valu. Enne vastavate harjutuste sooritamist, peab olema tekkinud kallus. Lihase tugevdamine Luumurrupiirkonnas või üle selle ei tohi rakendada liigset vastupanu, ei pikiteljel (longitudinaalselt) keharaskuse kandmisega alajäsemele ega pöörlevalt (rotatoorselt) lihaskontraktsiooni kaudu, enne kui luumurd ja ümbritsevad lihased on piisavalt tugevad. Näiteks: vastupanu õlaliigese rotaatorlihaste tugevdamiseks antakse õlavarre distaalsest osast, sest kui luumurru piirkonda ei ole tekkinud kallust, võib rotaatorlihaste jõud põhjustada õlavarreluu refraktuuri. Tugevdavate harjutuste ajal ei tohi riputada raskusi luumurrust distaalsemale kuni luumurru stabiliseerumiseni. Seda eriti luu dislokatsiooni (vrd luksatsioon- paigast äranihkumine) või liigeslähedaste transversaalmurru (ristikulgev) juhtude korral nii nagu seda põhjustaks ülemäärane traktsioonjõud.
annaabi.ee 
