seisundit tollases ühiskonnas. tänapäeva skandinaavia ühiskondades mõjukas feministlik liikumine hindab ibsenit kui oma varajast mõttekaaslast. alahoidlikke ringkindi, nagu ka nendega seotud kriitikuid ibseni teoste terva probleemiasetus aga aina ärritas. tema uut suunda esindas kõigepealt "metspark" 1884- see on tänapäeval üks kõige lavastatumaid ibseni näidendeid. norra tolleagsete poliitliste erakondade võitlust kajastab draama "rosmersholm" 1886. naise iseloomu ja hinge vastu tunneb autor huvi ka näidendis "hedda gabler" 1890. 1891 olles 27 aastat võõrsil naasis ibsen tagasi kodumaale. kuni surmani elas ta tagasitõmbunult kristiaanias. kirjaniku viimased näidendid olid "ehitusmeister solness" 1892, "väike eyolf" 1894 ja "kui me, surnud, ärkame" 1899. kõigis neis draamades kohtame andekaid ja tugevaid ekstsentrilisi inimesi, kes
Tema viimaste teoste raskuspunkt kandus sotsiaalsetelt konfliktidelt rohkem inimese siseelu vaatlustesse. Äärmiselt keerulise, piinatud ning lõhestatud karakterite kujutamisega kaasneb rohke sümboolika, mis lubab Ibsenis näha sümbolistliku draama esindajat. Sügav humanism, suurte ideaalide vastandamine väikekodanlikule piiratusele, tõe ja õiguse nõudmine iseloomustab ka Ibseni viimase loominguperioodi draamasid: ,,Metspart" (1884), ,,Rosmersholm" (1886), ,,Naine merelt" (1888), ,,Hedda Gabler" (1890), ,,Ehtusmeister Solnes" (1892), ,,Väike Eyolf" (1894) ja luigelauluks jäänud näidendit ,,Kui me, surnud, ärkame" (1899). 1900. aastal tabas kirjanikku insult, Henrik Ibsen, maailma rikkaima ja isikupärasema loominguga draamakirjanik, suri 1906. aastal Oslos. Lääne-Euroopa uue draama kujunemine on seotud Henrik Ibseni loominguga. Ibsen ei olnud mitte üksnes kunstnik-ühiskonnakriitik, vaid ka teatrireformaator. Oma
annaabi.ee 
