üksikesemeist. Igale üksikesemele peab eelnema üldmõiste (universalia ante res). Kui näiteks poleks ennem eksisteerinud üldmõistet inimene, siis ei oleks olnud ka Sokratest, Platonit, Aristotelest. Üks realismi seisukoha pooldajatest oli Anselm Canteburyst (1033-1109). Ta on rahvuselt prantslane, pärit Piemontist. Alates 1066.aastast kuulus benediktlaste vennaskonda ja pühendus vaimulikule elukutsele. Tegutses aastast 1093 kuni surmani Cantebury peapiiskopina. Tollal seoses Roscellinuse nominalistlikus vaimus tõlgendatud kolmainsusõpetusega laineid löövasse universaalide vaidlusesse sekkub ta otsustavalt nominalismi vastasena. Tema teostest väärivad mainimist esmajoones kaks, ,,Proslogium" ja ,,Monologium", mis oma käsitlusega jumala olemasolu tõestuse kohta väärivad tähelepanu filosoofia ajaloo seisukohalt. Tema teoloogiaalane peateos ,,Cur Deus homo?" kuulub aga teoloogilise kirjanduse raudvara hulka, mille väärtus mõnevõrra veel tänapäevani püsib
aastal Prantsusmaal Britannia maakonnas rüütliperekonda. Ta loobus oma pärandusest ja sõjamehekarjäärist selle nimel, et õppida Prantsusmaal filosoofiat, eriti loogikat. Ta õppis kiiresti ning oli loomulikult juba väga andekas. Eeskuju võttis ta näiteks sellistelt suurkujudelt nagu Cicero, Horatius, Juvenalis, Ovidius, Lucanus, Seneca ja Vergilius. Ta rändas õppimise nimel ringi ning enda sõnul sai ta ,,nagu üheks Peripateetikutest". Sel ajal kuulas ta nominalisti Roscellinuse dialektikaloenguid. Matemaatika ja loodusteadused valmistasid talle raskusi. Tema rännakud tõid ta Pariisi, kus tema õpetlaseks sai realist Champeaux William, Anselmi Laoni järgija. Sel ajal vahetas ta ka oma perekonnanime ,,Abélard'i" vastu. Peagi oli ta nii võimekas, et suutis vaidlustes võita oma õpetajat. Ta lükkas ümber tol ajal domineeriva realismi ning asendas selle enda loodud nominalismiga. Abélard eristas sõna (vox) sõna