Selle deklaratsiooni mõju jäi kohalikuks. Paljud asekuningriigi piirkonnad otsisid oma teid. 1811 eraldus Paraguay. 1817 ületas San Martíni armee Andid (Paso de los Andes) ning aitas otsustavalt kaasa Tsiili ja Peruu vabanemisele. 1837 toimus konflikt Peruu ja Boliiviaga ning Suurbritannia ja Prantsusmaaga (Buenos Airese blokaad 18451850. 1837 asutati opositsiooniline organisatsioon Noor-Argentina (Asociación de Mayo). Rosase diktatuurile tegi lõpu riigipööre, mida juhtis endine Entre Ríose provintsi kuberner kindral Justo Urquiza, keda toetasid Uruguay ja Brasiilia. Võit Rosase üle saavutati 3. veebruaril 1852 Monte Caserose lahingus. 1853 võtsid provintsid vastu vabariikliku põhiseaduse, mida Buenos Aires ei tunnistanud. Urquiza sai Argentina Vabariigi esimeseks presidendiks. Buenos Aires kuulutas 1854 end iseseisvaks. 17. septembril 1861 saavutasid mässajad
1810) Buenos Aireses, kus asub ka Argentina Loodusteaduste Muuseum (asut. 1823)- vanemaid ja kogudelt rikkalikumaid teaduslikke muuseume Lad.- Ameerikas. Sisepoliitika ja majanduse areng 19.sajandil 1820. a. Konstititsiooniga sai riigi nimeks Argentiina. Esimeseks presidendiks nimetati Bernardio Rivadavia (1780-1845), kes astus aga juba 1827 tagasi, sest tal ei õnnestunud luua tugevat valitsust. Provintside süvenenud lahkulöömismeeleolud tõid võimule maaomanik Juan Manuel de Rosase (1793-1877), kes valitses Argentinat diktaatoreina 1835-52. De Rosas lõi oma oponentide jälgimiseks salapolitesi võrgu ning juhtis pampaindiaanlastevastaseid sõjaretki, ka oli ta agressiivne teiste riikidega suhtlemisel. De Rosas kukutati 1852 armee ülestõusuga, mida juthis kindral Justo Jose de Urquiza (1801-70). 1852 kogunesid Santa Fesse kõigi provintside esindajad peale Buenos Airese omade. Koostati uus põhiseadus, mis tugines paljuski USA konstitutsioonile
võimu. Pedro II tõestas end kui üks võimekamaid oma aja monarhe. Tema valitsusajal, mis kestis peaaegu pool sajandit, tõusid majandus ja populatsioon enneolematutesse kõrgustesse. Rahvuslik tööstus arenes rohkem kui 900 protsendi võrra. Ehitati raudteevõrgustik. Välissuhete valdkonna tõttu oli valitsus väga vastutulelik naaberriikide diktaatorlike juhtide vastu. See toetas edukat revolutsioonilist sõda Argentiina diktaatori Juan Manuel de Rosase vastu, kes valitses 1851-1852 ja lõi liidu Argentiina ja Uruguay vahel ja võitles võidukas sõjas Paraguay vastu 1865. aastast 1870. aastani. Põhiline Brasiilia riigisisene poliitiline probleem valitseja võimuga seisnes orjapidamise keelustamises. Orjade sissevedu Aafrikast keelustati 1853. aastal. Organiseeritud orjadevabastamise kampaania vabastas juba mõne aasta pärast kaks ja pool miljonit orja. Neegerorjade vabastajad jõudsid esimest korda võiduni 1871.
annaabi.ee 
