Roquentini maailma eripära Antoine Roquentin on 30- aastane mees, kes leiab, et elul pole mingit mõtet. Teda valdab nii füüsiline kui ka psühholoogiline iiveldus alati kui ta satub senisest erinevasse situatsiooni. Roquentinil käib pidev võitlus iseendaga. Ta on hirmul, et võib teha midagi, mida ta ise ei taha, midagi, mis on inspireeritud tema mõtetest. Sellepärast üritab ta oma mõtteid kontrollida, neid lihtsalt mitte mõeldes. Kui aga siiski peaks juhtuma, et ta millestki mõtleb, siis unustab ta mõtted koheselt peale mõtlemist. Roquentin elab pidevas hirmu seisundis. See mõjutab tema igapäevaelu väga palju. Negatiivselt rohkem kui positiivselt. Negatiivselt
Suure tõenäosusega on ajaloo suurmeesest raamatut kirjutava Roquentini füüsilised hädad siiski psühhosomaatilised. Roquentin mõtiskleb oma päeviku alguses: ,,Kummaline on see, et ma ei pea ennast põrmugi hullumeelseks, ma näen ilmselgelt, et ma pole seda..." Ka kogenematu internpsühhiaater võib juba taolise mõttekäigu peale eksimatult öelda, et mees eksis. Kui ,,Iiveldusele" midagi ette heita, siis selle filosoofiat filosoofia pärast. Ei olnud ei Sartre'il endal ega Roquentinil põhjust maailma läbi mustade prillide vaadata. Sartre'i teeneks on olnud naturalistliku detailitapsuse toomine väljamõeldud keskkonda. Detailitäpsuse laiem tähendus võiks olla aga mittearusaamine sellest, mis on elus oluline ja mis ei ole seda mitte.
annaabi.ee 
