saj. alguseni iseloomulik arvatavasti pärast 10. saj. väljakujunenud õlgkatus (rukkiõlgedest) ja pilliroo kasvukohtade lähedal roogkatus. Kujult oli eesti katus enamasti kelpkatus, mille otstesse harja alla jäi laudadega ääristatud unkaauk. Katuse kandekonstruktsioonina oli kasutusel sarikkatus. Lõuna-Eestis tunti paiguti ka rippsarikkatust haripalgiga, mida kandsid nn. pilvepostid. Väiksematel kõrvalhoonetel leidus sarikateta parskatuseid, millel roovlatte ja sarikaid asendasid hoone viiluotstele toetuvad tugevad parred. Kõrvalhoonete katuseid kaeti mõnikord kisklaudadega või puukoore ja mätastega. Põhja-Eestis ja saartel kaeti sepikodade ja suveköökide katuseid mõnikord paeplaatidega. Laastkatus hakkas levima 19. saj. II poolel. Pärast eterniitkatuste kuulutamist 2 tervist kahjustavaks on tänapäeva maaehituses hakatud jälle kasutama laastukatust ja mereäärsetel aladel rookatust
saj. alguseni iseloomulik arvatavasti pärast 10. saj. väljakujunenud õlgkatus (rukkiõlgedest) ja pilliroo kasvukohtade lähedal roogkatus. Kujult oli eesti katus enamasti kelpkatus, mille otstesse harja alla jäi laudadega ääristatud unkaauk. Katuse kandekonstruktsioonina oli kasutusel sarikkatus. Lõuna-Eestis tunti paiguti ka rippsarikkatust haripalgiga, mida kandsid nn. pilvepostid. Väiksematel kõrvalhoonetel leidus sarikateta parskatuseid, millel roovlatte ja sarikaid asendasid hoone viiluotstele toetuvad tugevad parred. Kõrvalhoonete katuseid kaeti mõnikord kisklaudadega või puukoore ja mätastega. Põhja-Eestis ja saartel kaeti sepikodade ja suveköökide katuseid mõnikord paeplaatidega. Laastkatus hakkas levima 19. saj. II poolel. Pärast eterniitkatuste kuulutamist tervist kahjustavaks on tänapäeva maaehituses hakatud jälle kasutama laastukatust ja mereäärsetel aladel rookatust. Soomes on levinud haavapuu laudadest