ühtlasel värvipinnal olev punane on kuidagi likumatu, muutumatu ja pinnapeale, tal nagu puuduks sügavus. Punase segamisel valgega saame helepunased kuni roosasid toone, mustaga segades murtud punaseid kuni punakaspruune, halliga tuhmpunaseid ja telliskivipunaseid värvivarjundeid. Arhitektuuris kasutatakse punaseid toone väga rikkalikus skaalas: tellistena, katusekividena ja fassaadivärvidena, kus kasutatakse täpsemalt rootsipunast. Siseruumides kasutamisel tuleb punasega ettevaatlikum olla, kuna suurtel pindadel mõjub ta hõõguvalt soojana, isegi põletavana. Laevärvina kasutatuna on punane raske ja lage allapoole toov, samas ka pilku allapoole juhtiv. Intensiivset punane seinavärvina kasutatuna mõjub lausa agressiivsena. Põrandal mõjub punane värvus end esiletoovana ja teadvustavana. Punased detalilid ja väikesed esemed paistavad hästi silma. Punane signaalvärvina viitab hädaohule
proportsioonidelt rehemajast lähtuvat ja materjalikulu poolest ratsionaalseimat. Viimast iseloomustas imposantne kuju, mis sobis suurepäraselt maastikku. Uudsena aga toodi taluarhitektuuri peamise ehitusmaterjali palgi asemele tulekindel tsementkivist plokk, 1930. aastail ka tellis. Suurt rõhku hakatigi panema taluperemeeste maitse kujundamisel välisseinte vooderdamisele ja värvimisele. Enim propageeriti välisvärvidest rootsipunast. Rehemaja sajandite jooksul kujunenud funktsioon teisenes seoses rehepeksumasinate laia levikuga. Uued rajatud hooned jäid aga väliskujult suures osas endiseks. Rehetuba asendus karjaköögiga ja rehealune laudaga. Traditsioonilise kelpkatuse asemele tuli viilkatus. 1920. aastatel tuli moodi naistel poisipea ja põlvini ulatuv lühike kleit. Kõik naiselikud kumerused kadusid moest, korsett lükati kõrvale, kleit kukkus sirgelt kitsale puusale. Eelistati mugavust.
iseloomustavad rasked väiksed ja väheste avadega ehituskehad ja kõrge kelpkatus, fassaadid olid liigendamata ja kaunistusteta. Riik hakkas aktiivselt keskenduma ehitustegevusse ja külamaastiku ilmesse. Arhitektuuriliseks muutuseks taludes oli see et palgi asemel võeti kasutusele tsementkivi, hiljem tellis. Uute tuultena hakati ka seinapinda heledaks värvima. Vooderdama ja värvima hakati ka välisseinu. Enim propageeriti välisvärvidest rootsipunast. Soosituks sai rahvusromantismist pärit skandinaaviamõjuline hööveldamata lauast vertikaalne laudis, mille puhul laudade vahekohad kaeti peenema liistuga. Traditsioonilise kelpkatuse asemele tuli viilkatus. Hiljem hakati tegema ka tsementkividest katust. Rajati juurde palju hooneid, sest inimesed tulid linnast maale ning seega oli vaja uusi rahvamaju ja koole. Majade sisekujundus oli küllaltki lihtne. Sisustust kaunistasid kappidele tehtud motiivid, mis olid lihtsad, aga kenad
annaabi.ee 
