Poola kuningas oli saatnud valitsema üleväina liivimaad asehalduri (poolakas või leedukas). See üleväina liivimaa jaguned kolmeks laiaks piirkonnaks. Alguses oli tegemist kolme presidentkonnaga. Hiljem nimetati need ümber vojevoodkondadeks, mida juhtis vojevood. Olid tartu vojevoodkond, pärnu vojevoodkond ja võnnu ehk cesise vojevoodkond. Mitte kunagi varem ega hiljem pole olnud vojevoodkondi ja kui kaardil on veojevoodkond või presidentkond siis see näitab et oli tegemist rootsiajaga eestis. Rootsiajal põhimõtteliselt ¾ haritavast maast oli riigi käes ja seal oli tegemist riigimõisadega. Riigimõisade valitsejatena eelistati kas poolakaid või sakslasi. ¼ oli eramõisad nii et suhtelist vähe alasi oli jäänud eraisikute kätte. eramõisade puhul oli sakslaste käes 1/3 sest teise kolmandiku käes oli poolakate käes ja kolmas kolmandik leedukate käes. Ehk sakslaste käes oli 1/12 maast seega nende majanduslik olukord poola võimu all vähenes
Eesti aladel Liivimaal olid Tartu, Pärnu, Saaremaa (mõnikord arvestatakse eraldi üksusena). Lätis Riia, Võnnu. Kuberner kontollis kohalikku sõjaväge, talle allsudid riigiametnikud ja postiteenistus, tema käes oli sildade ja teede järelalve. Seadused ja käsud avaldati patendina (kuberneri poolt välja antud seadus), sinna ette käib ka kuberneri nimi. Talupoegi puudutavad seadused loeti ette pärast jumalateenistust. Aadli omavalitsus Seoses Rootsiajaga on aadli omavalitsus. Erinevates piirkondades olid juba varem kujunenud rüütelkonnad P-Eestis Eestimaa rüütelkond, Saaremaal Saaremaa rüütelkond, need ühendasid nend piirkondade mõisaomanikke. Liivimaa rüütelkond tekkis alles pärast seda, kui L-Eesti ja P-Läti olid läinud Rootsi võimu alla. Rüütelkondade liikmed käisid koos Maapäeval (igaüks enda Maapäeval, mitte kõik koos). Arutasid eeskätt kohalikku ellu
annaabi.ee 
