Karjamaal söövad hobused sageli eelistatuma rohuga alad korduva pügamise teel väga madalmuruseks. Kuni rohtu on võimalik valida, jäetakse vähem maitsvad taimed puutumata. Lääne-Eesti ja saarte pehmetes ilmastikutingimustes saab vastupidavat ja vähenõudlikku eesti hobust karjatada peaaegu aasta läbi. Eesti hobune sööb lisaks rohule meelsasti ka puude-põõsaste lehti ja peenemaid oksi, nooremat pilliroogu, kadakavõrseid jms., hoides selteel ära nende koosluste võsastumist ja roostumist. Okstest (sh. kuusest ja kadakast) toituvad hobused eriti talvisel ajal. Eesti hobused söövad meelsasti ka vana, eelmisel aastal niitmata või karjatamata jäänud rohu kulu. Ka see asjaolu on oluline hobuste kasutamisel pool-looduslike koosluste hooldamisel. Hobused söövad kulu ja kõrge rohu seest välja kivid, mahalangenud tüved, oksad, mis võimaldab maapinda hiljemaks niitmiseks ette valmistada. Ka on selle järgselt inimesel võimalik paremini tihnikutest läbi
Leidub parme, sääski, väikekoovitaja, hallõgija, mägrad ja rebased, leet- ja karihiir, mügrid, ahven, haug. Raba on soo arengu toitevaene (oligotroofne) järk. RANNIKUALAD- Lisaks mõjutavad rannikutaimestikku veel tuulte, lainete ja jää mehhaaniline toime. Sellest tulenevalt on mereranniku taimkattele reeglina iseloomulik vööndilisus. Traditsiooniliselt on neid niite kasutatud karjatamiseks, vähem niitmiseks, mis on takistanud roostumist ja hoidnud alad madalmurused, soontaimede rikkad ning kurvitsalistele pesitsemiseks sobivad. Rannaniidud on ka eelistatud rändeaegseteks koondumispaikadeks paljudele hanelistele (valgepõsk- lagle ja hallhani). Bioloogilise mitmekesisuse kujunemisel on rannaniitudel olulised loomade eelistatud kogunemiskohtadesse tekkinud veesilmad, kus taimestik on ära
annaabi.ee 
