Ajapikku hävines ka raudkonstruktsioon. · Miks kasutatakse suurtes tööstuslinnades kaitsekihi tekitamiseks vask(1)- ja vask (11) nitraate ja sulfaate, kuid mitte hüdroksükarbonaate? · Tööstuspiirkonnas või mere ääres, ei soovitata kasutada karbonaatiooni sisaldavaid paatinasi, kuna see võib kergesti asenduda sulfaatiooniga, mis tuleb õhust. Raua korrosioon · Kuna 90% kõikide metallide aastatoodangust moodustab raua tootmine, mis tähendab ka roostel kõige suuremat majanduslikku kahjut. · Raua korrosiooni nimetatakse roostetamiseks. · Rooste on urbne ja poorne, ei nakku metallipinnaga tugevalt ega takista raua edasist korrosiooni. · Raua keemiline korrosioon Raua ühinemine hapnikuga ilma niiskuse juurdepääsuta: 4Fe + 3O2 2Fe2O3 · Raua elektrokeemiline korrosioon: 4Fe + 3O2 + nH2O 2Fe2O3 nH2O Vase korrosioon · Õhus omandavad vask ja pronksesemed sinakasrohelise värvusega, kattuvad nn
Lk 393-394 Hdad siin ja praegu hiskonnakriitika rohkus on iseenesest hea mrk.See nitab,et me hiskond polegi kige hirmsam ja konformistlikum.Viimastel aastatel on sotsiaalsest luulest saanud lausa ks meinistriimne,nii et ostuhulluses inimene pole luules enam suurt haruldasem tegelane kui niteks kildudeks purunenud hing.Jrgen Rooste on eesti hiskonnakriitikutest kige hoogsam,visionrlikum ja sdamlikum.Viimase all mtlen ma teatavat empaatiavimet,mida Roostel nib jaguvat ka kritiseeritava objekti suhtes.Sgisel ilmus Roostel veel ks luulekogu, 21 sajandi armastusluule.Ma ei taha kujunduste eritlemiste peale ruumi raisata,ent siin haakus see teemaga erakordselt hsti ning andis raamatule hoopis uue mtme.Kui Rooste luuletuses asjad ja inimesed ka mdanevad,on ta toon siiksi otsiv ja lootev ning apokalptilusus on neis tekstides pigem naljakas.Traditsiooniliselt ksitletakse tragdiana teoseid,kus suured ja iglased jvad sdi,komdiana aga neid,kus
Natuke varem alustanud Pihelgas ja Pärtna on iseloomulikud klassikalistes traditsioonides (esteetilised taotlused, eetilised sõnumid jne). Nende loomingu puhul on julgem järeldusi teha. Klassikalistes traditsioonides on ka erivõimalusi: klassikalised võimalused ja teised traditsiooniga küll seotud, kuid on eriilmelised. Kui keegi kehastab kaasaegset eesti luulet publiku jaoks, siis nende väheste kehastajate seas on Kristiina Ehin. Seda kehastavat rolli on ka Kareval ja Jürgen Roostel. Luuletajaid, keda laialt tuntakse, pole väga palju. Kristiina Ehini luule on mõlemat nii isalt Andres Ehinilt kui ka emalt Ly Seppelilt: tugev traditsiooniline põhi, kuid ka see, et keelega saab teha igasuguseid vigureid. Üks laad, mis alguses silma paistis ning tundus olevat oluline: mäng kahe keele vahel (eesti ja vene), selge rütm, riimidega mäng, klassikalise vormi kultiveerimine hästi käes, tuleb hoogsalt, elegantselt ja lõbusalt välja. Mänguline laad varases luules
annaabi.ee 
