ratastoolis istumas. Ühiskonnas on ta kindlasti üks tuntumaid lastehalvatuse üleelajaid.5 Roosevelt siiski säilitas kontakti ning parandas lõhed Demokraatliku Parteiga 1920. aastate jooksul New Yorkis. Ta aitas Alfred E. Smithi 1922. aasta kuberneri valimistel, oli isegi tugev toetaja ning pidas toetuskõnesid Smithi jaoks 1924. ja 1928. aasta demokraatilistes konvensioonides. Kui Smith oli 1928. aasta presidendi valimiste kandidaat, siis vastutasuks palus ta Rooseveltil kandideerida New Yorki kuberneriks, mille ka Roosevelt ühe protsendilise edumaaga vastase ees võitis, kuid Smith seevastu kaotas presidendi valimised. 1930. aasta mais alustas Franklin teiseks ametiajaks kandideerimist. Ta teadis, et selleks, et võita peab tal olema Tammany Hall'i toetus New Yorkis. Tema Vabariiklasest vastane Charles H. Tuttle kasutas Roosevelti suhteid Tammany Hall'iga oma valimistes, süüdistades
aastal kandideeris Roosevelt asepresidendiks, kuid ta ei saanud piisavalt poolthääli. 1928. aastal valiti Franklin New Yorgi osariigi kuberneriks. Presidendiks saamine 1932. aastal kandideeris Roosevelt presidendiks, ta võitis ülekaalukalt, edestades Herbert Hooverit. Franklin kogus 513-st häälest 472. Presidendiks saamisega kaasnes Franklinile palju tähelepanu. 1933. aastal,4. märtsil, kui Franklin ametlikult USA presidendiks sai, oli riik suurtes majandulikes raskustes, kuid Rooseveltil oli kindel plaan sellele vastu astumiseks. Tema poliitiliseks kontspektsiooniks kujunes reformikava ''Uus kurss'' (New Deal). See kujutas endast riigi väljaviimist majanduslikust kaosest. ''Uus kurss'' sisaldas hulgaliselt reforme. Enamik Ameerika panku oli suletud (neid oli tollal umbes 19000).Vaid üksikud Ameerika pangad suutsid veal funktsioneerida, kuid olid pankroti äärel. Riigis oli üle 30 miljoni töötu ja oli toimunud suur börsikrahh. Juba 5
annaabi.ee 
