Katk algas kevadel mai alguses. Näis, nagu oleks maa, millel seisid meie majad, välja higistanud oma roiskunud ihumahlu, nagu näitaks ta nüüd avalikult paiseid ja mädanikke, mida siiamaani polnud kehapinnal märgata. Kujutleldagu vaid meie väikse, seni nii vagase linna jahmatust. Mõne päevaga oli ta roopast välja paisatud nagu terve inimene, kes lööb äkki vistrikke täis. Arst Bernard Rieux aitas katku epideemia ajal tervet linna. Ta ei kartnud, et võib ise ka nakatuda. Isa ,preester Paneloux Ajakirjanik Raymond Rambert oli jäänud lõksu linna, sest ta oli Oranisse ainult artiklit kirjutama tulnud ja ta armastatud oli jäänud Prantsusmaale. Algul pöördus ta ametnikke poole, et tehtagu talle erand, kui see ei õnnestunud
Minagi pole näinud Kaldea kivimüüre, mis on ehitatud Sikra * püha vormi järgi, ega Saalomoni templi * varemeid ja purunenud kiviväravaid Israeli kuningate haual. Me peame rahule jääma katkenditega Hermese raamatust, mis meil siin olemas on. Ma seletan teile püha Christophe'i kuju mõtet, Külvaja sümbolit ja kahe ingli tähendust Saint-Chapelle'i portaalil, kus ühe ingli käsi on astjas ja teise oma pilves...» · Jacques Coictier, keda ülemdiakoni hoogne kõne roopast välja oli löönud, toibus varsti ja katkestas teda teadlase võiduka tooniga, kes oma kaaslase vigu parandab: «Erras, amice Claudi1. Sümbol pole arv. Te peate Orfeust * Hermeseks.» «Teie eksite ise,» vastas ülemdiakon. «Daidalos on alusmüür, Orfeus on müür. Hermes on hoone. Ja see on kõik. Teie võite tulla, millal tahate,» ütles ta Tourangeau poole pöördudes, «ma näitan siis teile kullaraasukesi, mis Nicolas Flameli katlapõhja olid jäänud, ja teie võite