ei taha mina elada. sulle ja su täitmatule linnale, Tean ja näen neid juba Caesar. õppimas isandate, unustamas isade Karistus tõuseb kui tamm keelt; su oma tahtmiste tõrust. näen neid häbenemas oma siniseid silmi, oma vanemaid ja karedat kõnet; näen neid roomlastena, kodanikukirjad põues. Olgu siis, imperaator, üle su vabariigi üks keel, üks usk ja üks rahvas.
võtta meilt maa, kus me elame, aga maad, kus me surime, ei saa meilt võtta. Viskasin mõõga sulle jalge ette: nii olen mina, nii on mu rahvas. 19 Ma tean, mis tuleb. Kõik, kes arvernide maal väärisid elu, ei ela enam ja nendega, kes jäid, ei taha mina elada. Tean ja näen neid juba õppimas isandate, unustamas isade keelt; näen neid häbenemas oma siniseid silmi, oma vanemaid ja karedat kõnet; näen neid roomlastena, kodanikukirjad põues. Olgu siis, imperaator, üle su vabariigi üks keel, üks usk ja üks rahvas. Olgu su sõdureil, kaupmeestel ja sulidel ohutu tasane tee Ultima Thuleni ja Styxini välja. Mind pekstakse Kapitooliumil surnuks, aga mu armastust ja viha ei saa surmata. Mu viha jääb alles öökullina aastate õõnde huikama hukku sulle ja su täitmatule linnale, Caesar. Karistus tõuseb kui tamm su oma tahtmiste tõrust. . Näitekirjandus
annaabi.ee 
