peeti Vene meresadamaks, Vene Amsterdamiks (paralleel Veneetsiaga oli samuti), kuid samas see oli Venemaa sõjaväe pealinn ja imperialistlik residents, riiklik keskus. Peterburg ehitati asendamaks Novgorodi, mille Ivan Julm oli hävitanud ja selleks et taastada kultuuriline tasakaal, mis varasele Venemaale omane oli. Linn pidi olema majanduse ja kultuuri keskus. Peterburgi võib pidada lisaks ,,Aasiale Euroopas" ka ,,Euroopaks Venemaal". Pealinnana, Venemaa sümboolse keskusena, uue Roomana, oli Peterburg riigi sümboliks ja selle väljenduseks, kuid anti-Moskva-meelse valitsusega sai sellest Venemaa vastandus. 1830-ndateks oli Peterburgist saanud kultuuriliste ja semiootiliste kontrastide linn, mida iseloomustas eriti intensiivne intellektuaalne elu. Peterburgi võib pidada ainulaadseks kohaks, kus sümboolsus avaldus, vaatamata oma lühiajalisele eksistentsile, ka arhitektuurilises ja geograafilises reaalsuses.
Bütsants mõistis end varakult kui Rooma traditsioonide säilitajat, kui impeeriumi edasikandjat ning järeltulijat. Tänu ettekujutusele translatio imperii, (selle arusaama kohaselt tõi Constantinus Suur Konstantinoopolisse üle mitte ainult pealinna, vaid kogu senise Rooma impeeriumi), püsis seal kooskõla vana ja uue Rooma poliitilise ja õigusliku traditsiooni vahel. Keiser Constantius II tunnistas 359.a. Konstantinoopoli ja Rooma võrdseks. Bütsants identifitseeris ennast Roomana, tema elanikud nimetasid end romealasteks (Rhomaioi). Taolist identifitseerimist ei takistanud tõsiasi, et territoriaalselt oli impeeriumi tuumik helleeniline, olles seega pigem Aleksander Suure impeeriumi järglane. Õigusliku traditsiooni jätkumine oli niivõrd tugev, et on kohatu rääkida rooma õiguse retseptsioonist Bütsantsis. Küll saab hiljem kõnelda Bütsantsist lähtunud Rooma õiguse retseptsioonist
annaabi.ee 
