veel liikumise vahendid (nimetame neid laevadeks) tulid kasutusele juba inimühiskonna varastel arenguetappidel üle kogu maailma. Joon. 1.1. Varaseimad teated meresõidust on ajalool enamasti Vahemere piirkonnast. Egiptlased tarvitasid Niilusel ja maad ümbritsevatel meredel papüürusest kokkuseotud paate (Joon. 1.2.), kuid hiljem ka laeva (Joon.1.3.), millega juba 1500a e.m.a. 18. dünastia ajal käisid Somaalias ja isegi Indias. Nad kasutasid rooliaeru ja algelisi purjesid. Kuid materjali nõrkuse tõttu ei olnud sellised laevad merekindlad. Lameda põhja tõttu oli neid raske juhtida. Iseloomulik on emapuu või kiilu puudumine, mida mõningal määral asendab laeva otsi ühendav ja kõrgemale tõstev palk või latt, mis annab konstruktsioonile tugevuse. Mitmel poolel kasutasid jahimehed puust või luust sõrestikke, mille ümber tõmmati loomanahad. See võimaldas anda veesõidukile soovitud kuju ja tagas küllaldase tuge-
Laevade vöör- ja ahter täävid olid kõrgele tõstetud ning kaunistatud. Laeva täävil olev lohe- või maopea kujutis pidi kaitsma laeva ning kohutama vaenlasi. Mastis oli üks suur nelinurkne puri (see puri võeti kasutusele vanas Egiptuses 3000 aastat e. m. a., Põhjamaadesse ilmus alles esimese aastatuhande keskel). Edasiliikumiseks kasutati ka kuni kuuteist paari aere. Laeva juhiti ahtri paremas pardas oleva rooliaeruga- sellest ka nimetus tüürpoord. Et mitte murda rooliaeru, silduti laeva vasaku pardaga. Inglise keeles nimetetakse vasakut parrast tänapäevani port side- „sadama külg“. Pikematel reisidel oli pardal kuni 30 meest. Laevu ehitati kodurandades. Selle töö juures kasutati peale kirve veel mitmeid spetsiaalseid tööriistu nagu voolmeid, peitleid, oherdeid jm. Laevad oli üsna merekindlad ja nendega ei kardetud seilata Läänemerel. Normannide retked ulatusid niisuguste laevadega
annaabi.ee 
