katusekatte materjalidest ning katuse konstruktsioonidest. Seletatakse lahti roo- ja õlgkatuse, pilpa- ehk laastukatuse, kimm- ja sindelkatuse ning mätta- ja laudkatuse ehitus viisid ja tavad. Kõik käsitletavad katuse liigid on omased Eesti puit- ja taluarhitektuurile, mõni vaesemale, mõni jõukamale, mõni varasemale, mõni hilisemale ajastule. Kõige levinum 19'nda sajandi talukatused olid rookatused (ligi 80% ) ja need on tulnud meie kasutusesse mujalt, rookatuseid ehitasid viikingid juba muistsel ajal. Viimased sajad aastad on väga jõudsalt levinud Euroopas ja ka Eestis puitmaterjalidest tehtud katused. Puit oli tollal odav ja kerge materjal, mille suurimaks miinuseks oli suhteline jõuetus vastu panna päikesekiirgusele. See oli ka ainus põhjus, mis vähendas puitkatuste eluiga. Katuste liikide juurde on lisatud illustreerivad pildid, mis peaksid tegema katuse ehitamise teooria selgemaks. Töö tegemisel lähtus autor Talviste. E, Masso. T ja Pere
Õlgkatuse ehitamiseks kasutati sirbiga lõigatud ja käsitsi rabatud õlgi, mis peale rehepeksu olid kubudesse köidetud ja varju alla hoiule pandud (Tihase 1974: 64). 1881. a rahvaloenduse andmeil olid taluelamud enamuses kaetud õlg- või rookatusega, eriti metsavaestes rajoonides nagu Läänemaa ja saared, kus taolised katused moodustavad 90--100% kõigist katustest. Teistes maakondades oli neid aga 70--80%. Loenduse andmeil pole rookatuseid eraldi esile toodud ning nad arvestati nähtavasti õlgkatuste hulka. 1922. a. rahvaloenduse kohaselt oli õlg- ja rookatuseid kõige rohkem Läänemaal 81,5% ja Saaremaal 87,4% (Tihase 1974: 66). 3.3 Ahjud "Eestis olid levinud põhiliselt kahte tüüpi ahjud: kerisahjud ja umbahjud. Kerisega ahju juures oli oluliseks osaks tulepesa kohale kuhjatud kivikuhelik, mida 11 nimetati keriseks
annaabi.ee 
