Suurt osa muusikast võime vaadata esmase nartsissismi kaudu. Enesesse pööratus, seksuaaliha, mis on enesekeskne. Intsest – ülim jälestusväärsus. Inimest püütakse esmasest nartisissismi faasist välja tuua, eemaldada intsestist, õpetada ühiskonna loogikat. Kogu räpasuse, roojasuse abjektsiooni teema on kristeva jaoks oluline, sest puudutab piiride küsimust. Piiritlemist. Apollooniline ja dionüüsiline printsiip tähendasid piiri tõmbamist – dion (piiri kadumine) räpasus ja roojasus on seotud piiridega. See on probleem siis kui ületab piire. Inimesel on kohustus hoida kogu oma vedel ja vormitu löga keha sees. Abjektiivse hoidmine kehas. Teema mida käsitletakse õudusfilmides – keha piirid avatakse. Meid tuntakse meie välise kontuuri järgi. Keha piirid peavad olema rangelt fikseeritud. Meie oleme need, millised on meie keha piirid. Need ei ole meie isiklik asi, see on ühiskondlik sfäär
Kristlikus mütoloogias, ebapuhtusele, kurjusele ei anta iseseisvat jõudu. Püha Augustiniuse järgi kurjus ei tulene sellest, et kurjuse jõud on olemas jumala vastas. Kurjus asub ohuna jumaliku enese sees. Jumaliku endaga saab tõrjuda kurjust, kurjus pole eraldiseisev jõud. Kurjus tegelikult osa jumalikust, selle sees toimuvates protsessides. Teoreetik Kristeva on seda vaadelnud, neid protsesse. Räpasus kui midagi, mis on inimese sees (diagnostikud, et väljaspool). Roojasus tuleb inimese enda seest. Patu konseptsioon, patustamise kategooria. Kristev uurib kuidas abjektsioon viiakse kokku Süü mõistega. Koht kus ta seda näeb ilmnemas on armulaud (kristlik), tema tõlgendus: kristuse ihu on kõige puhtam ja pattudest kõige vabam, seda süües puhastume nendest räpasustest, samal ajal saame teada oma puudujääkidest, saame kaasa puhtuse aga ka süütunde. Meie räpasus spiritualiseeritakse, kehalisest räpasusest saame lahti, saame teada oma hingelisest
annaabi.ee 
