Ja edasi kulges nii nagu selles muinasjutus ikka õun, mürgitamine, klaaskirst, kurvad pöialpisid ja päästev prints ning õnnelik , ilus lõpp. Etendus lõppes sellega, et Ninatark sulges muinasjuturaamatu uhkeldava võõrasema kohalt. Kogu etendus oli väga võimsa ja suursuguse lavakujundusega. Oli suur kuningaloss vägevate treppide ja lossiaiaga. Ühes stseenis ronisid pöialpoisid mööda laval olevat kaldpinda loogeldes ülesse, et tekiks tunne nagu nad roniksid mäkke. See lahendus meeldis mulle isiklikult, kuna polnud sellist varem näinud ja üleüldse oli see hea idee. Eks lasteetendusel on kujundusel ka tähtsam roll. Lava ja valguskujunduse oli teostanud Kentaur Ungarist. Orkestrit dirigeeris Erki Pehk ja Mikk Murdvee. Kostüümid olid samuti ungarlase Rita Velichi teostatud. Need nägid välja tegelaskujudele iseloomulikult, kas külluslikud ja ilusad või lõbusad ja lihtsakoelised. Lumivalgekesel oli seljas tavaline kleit, mis tundus
"Kohtupäeva" üks pikemaid luuletsükleid, mis pilkab väga selgelt Revolutsiooni. Pilkab noort järeltulevat põlve, kes püüab midagi saavutada. /.../ Kõik, mis me vanemail kord olnud püha, on meil vaid irvituseks ettekääne./.../ Üsna palju religioosseid sümboleid on sisse toodud, mis minule tähendab pühalikkust./.../ nõnda kõigi poolt sõimatud saab iga vasnegi Mooses./.../ Väga segane aeg tundub riigis olevat, kõik mäsleksid ja roniksid mööda lõputut seina, et saada isandaks, milleks paraku ei sobi keegi pööblitest. Viimases salmis kutsub luuletajaid üles, kirjutama oma pimedast raevust. Kuna see luuletus on etteheitev ühiskonnale, siis ma tõesti ei imesta, miks tollal nii julge ja otsekohene mees trellide taha pisteti. Tunda on isamaalise mehe julgust öelda, kuidas asjad on ja mitte teha nägu, et on kangelaslikud meie mehed kirjutades seda, mida tellivad revolutsionääridest riigipead.
annaabi.ee 
