Paul 16 muretses, kas tagasi tulles on tal veel kõik sõbrad alles ja elus. Öösel käisid veel mehed teisel pool kanalit. Paul rääkis ka oma puhkusest tõmmule naisele. Nähes ta reaktsiooni, mis oli ükskõikne mõistis ta, et õrnutsemise oli ta tunnete asemel välja teeninud leivaga. Järgmisel hommikul saatsid Albert ja Kropp Pauli rongipeatusesse. Nad jätsid jumalaga ja Pauli rongini oli veel paar tundi aega. Kui ta lõpuks rongile sai ja tükk aega sõitnud oli muutusid jaamade nimed tuttavaks. Ta läks rongi pealt maha ja kõndis koju. Õde tegi kodus ta lemmik kartulikotlette. Paul läks ema tuppa, kes lamas voodis. Nad polnud oma peres kunagi olnud üksteise vastu õrnad, see polnud vaestele inimestele kombeks. Paul tõi oma ranitsa ja ladus sealt välja kera eedami juustu, kaks sõdurileiba, kolmveerand naela võid, kaks
tema sõprus maksti kinni nagu vestlus baaridaamiga. Siiski mõtleb ta, et inimestel siin põhjas on mõnus elada, ei ole üldse mures nagu tema börsi kursisedelist mida ta otsis läbi linna tahtes leida inglise keelset ajalehte. Ta on üksi ja kui kuuleb, et keegi näitlejanna natukene haritumast soost on ka hetkel linnas, käsutab ta posisl ta otsemaid siia kutsuda vestlema kunas tal on igav. Naine tuleb ja natuke lobisetakse kuni Ekke märkab, et ta rongini on vaid pooltundi. Kähku ta käsitab Boy ta kohvreid vedama ja piletid broneerima kuhugi kaugele, ehk Helsingisse võibolla mister Ekke jaoks. Naisele ta ulatab 500 kroonise kes selle solvunult tükideks rebib ja väljakõnnib mõeldes, kapitalistid. #24 Ekke rändab veel kaua otsides Ingelanid, küsib paljudelt teed, mõned tunnevad end tüssatuna kui tavalist inimesed, Ekke mõistab seda kui sellena, et juu on vist Ingeland kuaugel. Siiski löpuks ta
annaabi.ee 
