AARNE ÜKSKÜLA Aarne-Mati Üksküla sündis 21.septembril 1937. aastal Tallinnas. Ta elas algul Hiiul, aga 1939 kolis ta Rahumäele, kus sündisid ta õed, õelapsed ja isegi üks õe lapselaps. See maja oli neile 60 aastat kõik, aga nüüd on sellest alles vaid korsten. Ta elas koos oma isa, ema, vanaema ja onuga. Ta isa oli vedurijuhi abi, kes vedas haavatuid ja viis rindele uusi vägesid. Kuna rongijuhte oli sel ajal vaja, siis teda ei mobiliseeritud. Üksküla ema oli kodune ja kasvatas oma kolme last. Aarne Üksküla mäletas oma elust 1944. aasta märtsipommitamist. Nende maja tabas samuti pommikild ja nende naaber oleks peaaegu pihta saanud. Õuest oli kuulda hirmsat lennukite ja pommide vilinat. Tookord seletati talle, et kui pomm tuleb vilinal, pole vaja pommi karta, kuna siis läheb ta mööda. Aga kui pomm tuleb susinal, siis võib pihta saada. Ta vanemad olid
aastast. Vedureid juhtisid tavalised rongijuhid, kes ilmselgelt teadsid, keda nad sõidutavad ning mis nende inimestega edasi juhtub. 74 Vedurijuht, kes oleks rongi juhtimisest keeldunud, oleks tõenäoliselt vallandatud, ent arvatavasti oleks see jäänud ka ainsaks karistuseks. Keeldumine ei oleks kindlasti tähendanud vedurijuhi saatmist koonduslaagrisse või midagi veel hullemat. Sellele vaatamata otsustas härra Müller, nagu enamik teisi rongijuhte, oma tööd jätkata. 3. Bürokraatia, Walter, laekur Holokausti rahastamiseks kasutasid natsid oma ohvritele kuulunud vara. Nad omastasid asjad, mis inimestest maha jäid – nende korterid, mööbli, portselani jms, kuid ka esemed, mis ohvrid surmalaagrisse kaasa tõid. Kogu selle vara turustamiseks vajati töötajaid, kes tegelesid raamatupidamise, arvete ja rahaga. SS-i võeti tööle sadu laekureid. 4. Mõrvajad, Mattias, politseinik Juutide massiline mõrvamine algas 1941. aastal
annaabi.ee 
