jalg ja ta kadus paadiserva taha. Temast jäi järgi hulpima vaid jänesenahkne müts. Aer langetati mütsi kohale, kuid laintest ei tulnud kätt. Villem oli läinud. Ka julla jäätunud nöör murdus ja see kadus lainte taha. Kohe peale seda märkas Kustas maad. Nad Simmuga hakkasid kohe sõudma. Iga tõmbega ähvardasid väsinud kehad kokku vajuda, kuid maa oli ju nii lähedal. Õhtuks jõudsid mehed kaldale. Koos aidati Lui paadist kaldale. Kustas ja Lui jäid kaldale nagu rondid puhkama, Simmu läks inimesi otsima. Metsatuka tagant leidiski ta küla ja vankriga tuldi sealt teistele järele. Hommikul ärkas Kustas võõras all-Läti talus. Lui oli ära viidud haigemajasse. Simmu purssis oma vigast läti keelt ja vahendas Kustase ja pererahva vestlust. Rannatalus veedeti 2 päeva. Seejärel võeti oma 11 hülgepoja nahka ja 3 püssi ning mindi Riiga. Sealt kirjutas Kustas Luile, kes oli Vindavi haiglas, kirja.
Puusöe valmistamist ehk miilimist on Eestis harrastatud sajandeid. Sütt vajasid peamiselt sepad, kuid ka mitmesugused muud ametmehed linnas ja maal. Puusüsi oli üheks tavalisemaks laadakaubaks. Kõige enam põletati Eestis sütt 19. sajandil. Metsas põletati sütt kas maa peal või maa sees. Mõlemal juhul laoti riita 5-6 hobusekoormat ligi 2 meetri pikkusi puuronte, kaeti nad pealt õhukindlalt mätastega ning süüdati põlema.(Viires, 1975). Õhupuuduse tõttu ei põlenud rondid ära, vaid muutusid puusöeks. Ühe puudekuhila söeks miilimine kestis keskmiselt 3 ööpäeva. Selle aja sees tuli õhu juurdepääsu hõõguvatele puudele pidevalt reguleerida mättaid kord ära võttes, kord lisades. Söe miilimine toimus tavaliselt sügiseti või kevaditi. Puusütt saadi ka tõrvaajamise kõrvalsaadusena. Tavaliselt valmistati puusütt männi- või kuusepuidust ( Loorits, 1941). Mõju metsade looduslikule mitmekesisusele, võimalused tänapäeval
annaabi.ee 
