- 17.-18. sajandil kivimurruna kasutatud linnusevaremeid hakati maalilise jalutuskohana väärtustama 19. sajandil. Varemete esimesed korrastustööd toimusid 1901-02. Kõige rohkem on linnusest järel konvendihoone lõunatiivas -- selle müürid on tänini säilitanud keskaegse kõrguse, samuti on väga palju alles ka lõunakülje nurkades asuvast kahest keskaegsest tornist. Kagutornis lehvib alates 1990te algusest Eesti rahvuslipp. Palju on alles ka väravaehitist kaitsnud rondeelist ning mitmeid lõike ida- ja läänemüüridest. 1975-88 toimunud konserveerimistööde käigus linnusevaremed korrastati ja konserveeriti. Varemetesse on rajatud linnuse ajalugu tutvustav muuseum, külastajad pääsevad säilinud lõunakülje kõigile kolmele korrusele ning tornide vahel asetsevale müüri kaitsekäigulegi. Muuseumi eeshoovi edelanurgas tegutseb Schenkenbergi pubi, väravarondeelis aga käsitööpood. Linnus on muutunud ka mitmesuguste vabaõhuürituste läbiviimise kohaks.
Looduslikkus lükati hoonetest kaugemale. Elavatele taimedele vaadati kui ehitusmaterjalidele, ilupuud-põõsad pügati kindlatesse vormidesse, lilled koondati peenarde keerulistesse mustritesse. Kui varem piirduti pargi jaotamisega nelinurkadeks, siis nüüd lisati sinna ka diagonaalselt suunduvaid puiesteid (nt Põltsamaa park), pargiarhitektuur muutus ka plaanilt vaadatuna keerulisemaks. Mõisahoonete ette rajatavast rondeelist ma juba rääkisin. Sinna murule paigutati ilustuseks ka pügatud põõsaid. Haljastus jätkus maja taga regulaarses stiilis pargina, kus sümmeetriat rõhutati kalatiikide, sirgete alleede ja mustriliste lilleparteritega. Puiesteed paigutati näiteks kiirtena ja poolkaartena (Roosna-Alliku), kiirtena suunduvad teed olid kasutusel ka prantsuse parkides (nn hanejalakujund), kuigi suuremas mastaabis. Hea näide
annaabi.ee 
