Realism Realism kui kunstisuund hõlmab umbkaudu 19. sajandi kolmanda veerandi. Ta hakkas kujunema Prantsusmaal, romantsismi kõrval. Realistid kujutasid oma kaasaega, oma ümbrust. Nõudsid elu kujutamist objektiivselt, ilustamata, esiplaanile tuli seada tõde. Realistide arvates kunstnik pidi maalima seda, mida ta näeb, mitte seda, mida tahaks näha. Nad rõhutasid negatiivset. · Jean Francois Millet / milee /. On eeskätte talupoegade maalija. Ei kujuta aga talupoegi lõbutsemas ja pidutsemas, nagu varem kombeks, vaid töö ja tõsisete toimingute juures
terveid komplekse. Harilikult olid korpused eri kõrgusega ja üsna levinud oli kahe materjali kooskasutamine (näiteks Lõuna-Eestis maakivi-tellise segatehnikas viinavabrikud). Lõpetuseks tuleks rääkida haljastusest, mis oli mõisate oluline osa ja kujunduselement. Pargikunsti murdepunkt korrapäraselt kujunduselt vaba planeeringuga haljastusse, jääb XVIII sajandi lõpukümnendeisse. XIX sajand tõi kaasa selle, et parkides vähenes skulptuuride, paviljonide, sildade roll. Romantsismi perioodil rõhutati looduse jõudu ja mõju inimese üle, püüti suhestuda loodusega. Ideaalseks peeti parki, kus oleks korraga näha nii inimkätega loodut kui metsikut. Looduse grandioossuse rõhutamiseks paigutati parke eelkõige mererannale (Keila-joa, Uulu), jõgede (Kose-Uuemõisa), järvede äärde (Porkuni loss), küngastele. XIX sajandi lõpu poole hakati aina enam kuhjama parkidesse kujunduselemente ja taimmaterjali, sama tendents, mis interjöörikujunduseski valitses
annaabi.ee 
