Lavakõne muutus elulisemak ning seostus hoogsama zesti ja liikumisega. Romantismi kõrgpunktiks võib lugeda 1830. aastat, mil lavastustes hakati rõhutama dekoratsiooni, kostüümi ja massistseenide ajaloolist tõepära. Keskseks kangelaseks sai isiksus, kes unistab vabadusest ja õiglusest. Isiklikult on mulle romantism muusikas, näitekunstis ja kujutavas kunstis väga võõras. Natuke olen tutvunud romantismiaegse kirjandusega, kuid ka need teadmised on vaid pinnapealsed.
meelistegevusteks. Samuti mängis kunstniku tähtsustumisel kindlat rolli romantismi levik. Selle voolu mõjul hakati autorit pidama geeniuseks, kelle teosed on tema eneseväljendus. Tihti juhtus sedagi, et kunstnik püüdis ise oma elust luua kunstiteost (loodi armusuhteid, peeti au kaitsmiseks duelle jne), see aga omakorda andis hea aluse just kirjaniku või kunstniku elu kujutamiseks oma loomingus. Autori käsitluse muutumist maailmas (keskaegsest anonüümsusest romantismiaegse geeniuse kontseptsioonini) annab mingil määral aimu ka eesti kirjandus. Ilmekas näide selle kohta on F. R. Kreutzwaldi ,,Kalevipoeg", kus kõigepealt on klassikalisi arusaamu järgides rõhutatud loomingu tekkimist jumalikust inspiratsioonist ,,Laena mulle kannelt Vanemuine...", sissejuhatuses aga tuuakse lugejani ka romantistlik lähenemine ehk loo tegelikud allikad. Varasemat suhtumist kunstnikusse märgib ka Ernst Särgava oma jutustuses
Inimese ehedust hakkab maha suruma tsivilisatsioon. Olulised on loodusrahvad, külad, maal saab seda ehedust kogeda. Väärtustati rahvaluulet (Herder), hakati seda kirja panema. Pessimism, protest ühiskonna piiravate normide vastu. Olevik on ebameeldiv, sealt tuleb põgeneda minevikku keskaja idealiseerimine. Siis kehtisid veel õilsad väärtused: rüütli- kirjandus. Robin Hood, Ivanhoe. Ka tulevikku vaadatakse ootuse ja lootusega. Meeleseisundi, tunnete väljendamiseks on lüürika. Romantismiaegse kirjanduse põhižanr, aga ka muud kirjutatakse: romaane, näidendeid. Nt. Byron, Puškin. Romantism keskendub üksikisikule, erandlikule isiksusele: silmapaistvad vaimuanded, tundemaailm ja ka õiglustunne. Nendest saavad mässajad, kes ei lepi ühiskonna ülekohtuga ja neile osaks saanud ebaõiglusega. Võitlevad üksinda ühiskonna vastu, selline võitlus on läbikukkumine, nad on märtrid. Seisustevaheline armastus ei leidnud heakskiitu. Põlisrahvaid kasutati ära.
annaabi.ee 
