armastajalikkust äärmise detailitruuduse ja läbitöötatusega. Dokumenteerimist ei või siiski pidada esmaseks, valgustusliku algega faasiks, ning romantilise pilgu lisamist n-ö arengu märgiks üks ei andnud teisele järge üle, vaid vajadus objektide tehnilist seisukorda täpselt jäädvustada kasvas koos muinsusteadlikkuse tõusuga ning on sellisena tänini säilitanud oma aktuaalsuse. Dokumenteeriv ja romantiseeriv taotlus esinesid tegelikult peaaegu alati korraga ja põimununa: ka katsed kuivalt dokumenteerida jäid ikka emotsionaalseiks. Võib koguni öelda, et ,,taasavastatud" ajalugu ei tunginud romantismi mängumaale kui sellele vastanduv ja ülimale tõetruudusele pretendeeriv aseaine, vaid 19. sajandi alguse ajalookontseptsioon oli tervikuna romantiseeriv, vastamata nüüdisaegsetele teaduslikkuse tunnustele. ( S. Bann, Romanticism and the Rise of History, lk xi.)
saj. II poolel levinud nn. kunsti ja käsitöö liikumine, mõjukaim arenenud tööstusriikides. Keskuseks Inglismaa, kus liikumise juhtideks olid William Morris (1834-96) ja John Ruskin (1819-1900). 1880. a-tel loodi mitmeid kunstkäsitööliste gilde (Art Workers' Guild, Arts and Crafts Exhibition Society jt.). Eesmärgiks oli taaselustada traditsioonilise käsitöö, ehitustehnika ja -materjalide (puit, tellis) kasutamine, luua keskkonnast eri kunstiliike sünteesiv tervikteos. Keskaega romantiseeriv ideoloogia oma masintootmise eituses oponeeris tööstusliku masstootmise buumile. W. Morrisele projekteeritud telliselamu The Red House (arh. P. Webb, 1859) sai liikumise arhitektuursete tõekspidamiste etaloniks. Oli aluseks hiljem juugendis keskseks kujunenud plastilisele, seest-väljapoole projekteerimisprintsiibile, mahtude asümmeetrilisele kompositsioonile ja akende paigutusele. Liikumise mõjul loodi mitmeid käsitööliste liite ka Austrias ja Saksamaal, kus
annaabi.ee 
