Ta võttis endale aunimetuse princeps, ehk esimene. Provintside asevalitseja ja väepealikuna kandis ta imperaatori ehk käskija tiitlit. Caesari lapsendatud pojana kandis ta oma kasuisa nime, mis muutus keisri tiitliks. Keisri määrusega anti kodakondsus kõigile riigi vabadele meestele. Rooma provintsid Roomlased ei püüdnud kuskil oma kombeid, usku ja kultuuri peale suruda. Poliitilise karjääri tegemiseks oli vaja osata ladina keelt ja tunda Rooma tavasid, mis aitas kaasa romaniseerumisele. Ida-Provintsid, Kreeka, Väike-Aasia, Süüria ja Egiptus olid muistse kultuuri ja arenenud majandusega maad, kus räägiti peamiselt kreeka keelt. Lääne-Provintsid, Galja, Britannia, Hispaania ja Põhja-Aafrika jäid arengutasemelt Roomale alla ja seal levis ladina keel. Ida poolsetel aladel olid ülekaalus väike talupojad. Läänes ja Itaalias tekkisid orjatööl põhinevad suurmaa valdused. Rooma sõjavägi Väeüksuseks oli leegion, mis koosnes umbes 5000 mehest
anglide, sakside, jüütide ja teiste liitlashõimude riigid tekkisid ja kadusid, püsivamad olid vaid Frangi riik tänase Prantsusmaa aladel ja läänegootide riik tänase Hispaania aladel. Ühest küljest lõi kiriku roomalik identiteet välja alles pärast Lääne-Rooma riigi kadumist maailmakaardilt. Kirik pidi alles hoidma roomalikku traditsiooni kui kõrgkultuuri vastandina barbarlikele germaani hõimudele. Samas saab kõnelda ka romaniseerumisele mõjunud vastasjõust, uus poliitiline olukord nihutas kristluse keskme Vahemere aladelt üle Alpi mäestiku põhja poole. Tuli asuda tegema misjonitööd tänases Kesk-Euroopas. Oluliseks sai seejuures, kuidas kristlus ise oma pühakirja tõlgendab, tähtsaima põhimõtte sõnastas Vincentius Lerinumist kõikjal, alati ja kõigi poolt usutud religioon on tõeline katoliku usk. Pikemas perspektiivis saab näha lääne kristluse germaniseerumist. Kiriku materiaalne
annaabi.ee 
