ajalooraamatud. 7.) E.Vilde loomingu iseloomustus Keskaegne kuju eesti realismis on Eduard Vilde oma suuremahulise ka tasemelt väljapaistva loominguga. Elu tõetruu kujutamise eest astus ta välja ka oma ajaleheartiklites. Eesti realismi esimene tippteos oli Vilde külaromaan ,,Külmale maale." Elulisi probleeme käsitles ta ka oma töölisromaanis ja paljudes jutustustes ning novellides. Romaanitriloogias ,,Mahtra sõda" lähtus Vilde elutõe mõõdupuust ka eesti rahvaajaloo kirjanduslikul töötlemisel. Tema hilisemates teostes süvenes ja muutus keerukamaks inimsekujutus ja täiustus kirjanduslik stiil (Mäeküla piimamees). Kõige viljakam kirjanik E.Vilde oli vaadetelt sotsiaaldemokraat, seetõttu kujuned eesti realismile eriomaseksjooneks terav ja teadlik tähelepanu inimese seisusliku ning ebavõrdsuse ühiskondliku ülekohtu vastu.
esteetiliselt häälestatud Sophus Michaèlis (1865- 1932), kelle tuntumad teosed on draamad ,,Revolutsioonipulm" (1906, eesti laval 1920/21) ja ,,Igavene uni" /1912, eesti k. 1912). Suurim realist sellest põlvest on Henrik Pontoppidan (1857- 1943), kes erineb oma käsitluslaadilt varematest naturalismiaja kirjanikest. Ta astub välja kõige ebaehtsa, ebaõige ja dekatentselt ebaterve vastu Taani ühiskonnas. Tema esimeses suures romaanitriloogias (Muld, Tõotatud maa, Kohtumõistmispäev 1891-95) leiavad käsitlemist sajandi keskpaiga tähtsamad päevaküsimused. Tema 8-jaoline teine suurromaan ,,Õnne Peeter (1897-1904) on radikalismi ja positivismi aegu käsitlev pealinnaromaan. Lõpuks suurromaan ,,Surma riika" (8 rmt. 1912- 16). 1890ndate aastate otsinguid iseloomustab uue poeesia taotlemine, naturalismist lõplik äralangemine ja põgenemine elu tõelikkusest ja askeldusist puhta kunsti valdkonda. Ka selle
annaabi.ee 
