Romaanisarjas leidub kunstiküpsete peatükkide kõrval siiski lamedaid venitatud lehekülgi (seotud peamiselt Dreverki tühiste seiklustega). Roht esineb siin ladusa, rahvaliku jutustajana, kuid ta nõrkuseks on kompositsioon; kirjanik kaldub sageli kordamisse ja teoste põhisüzee seisukohalt tarbetuisse episoodidesse. Maaelukujutus on realistlik, aga kohati koormatud keerukate ning otsitult traagiliste sündmustega. Nii nagu romaanisarjal on kaks teineteisega võrgalt seotud süzeeliini, esineb ka kahesugust stiili. Linliku kultuuri esindajaid iseloomustab lamedavõitu, kohati koguni maotu kõnepruuk, maainimesed kõnelevad aha ehtsas võru murrakus. Viimane on omakorda kirjaniku sulge inspireerinud looma ehtrahvalikke tüüpe. Aga kui Roht sarja viimases romaanis ,,Aeg" loobub murde kasutamisest dialoogides, kahvatavad samas ka karakterid, minetades oma senise ilmekuse ning koduse maahõngu.
Tõde ja õigus romaanisari, kus iga romaan on iseseisvalt loetav, kuid nad moodustavad ühtse terviku, need on tervikuks sünteesitud. Tammsaarele endale ei istu kriitikute tõlgendused ning tõlgendas ise: I osa teemaks võitlus maaga, II võitlus jumalaga, III võitlus ühiskonnaga, IV võitlus iseendaga ja õnne püüdega, V märgib resignatsioon. Kõige selgem seos on I ja V osa vahel. Algab tegevus Vargamäel, siis kolib tegevus linna ning lõpuks tuleb tagasi maale Vargamäele. Romaanisarjal peategeleast pole, aga kõige lähemal sellele positsioonile on Indrek Paas. MOTO: ,,Imelises tundlikkuses mõõtmatuseni avardatud iga tühisem lapsepõlve mure, iga väiksemgi rõõm saab hiljem kunstiteose aluseks täiskasvanule, ilma et see ise seda ette teaks," Baudlaire. Hilisemad tõlgendajad on rõhutanud, et romaan projitseerub taaskord piiblile. Psühholoogiline realism, psühholoogilisus tuleb selgemalt välja armastuslugudes, eriti II ja IV osas
annaabi.ee 
