kõrval ilmub teoseid, milles on valimatut erootikat kuni pornoni; kehakultus jätab varju vaimumaailma, kujutatakse ka ühiskonnavähemuse elu (homod, kuritegevus), tühiseid kehalisi tegevusi, tähtsusetuid üksikasju, et leida vastust küsimusele, kes me oleme, missugune on meie tegelik elu. Samas avaldub paljude postmodernistidest loovisikute juures soov teoretiseerida. Oma romaanides arutlevad nad teemal, kuidas parajasti toimub romaanikirjutamise protsess, nõnda on nad siis ühtaegu nii romaanikirjutajad kui ka oma loomingu kommenteerijad. Kõige selgemini väljendub postmodernism ulmekirjanduses, kus aja ja ruumi piire saab vabalt valida. Loomulikult vastandutakse siin ka modernismile. Tõelisus ja väljamõeldu segunevad. Jutustuse tegelane võib korraga hakata vaidlema endas toimuva üle. Kirjaniku seisukoht võib ühtida väljamõelduga. Vastandatakse reaalseid ja väljamõeldud maailmu, mille tegelased segunevad.Loomulikult tingib see tegelaste ebakindluse
18. sajand on see sajand, kus ilukirjandus e fiktsionaalne kirjandus on aluseks. Tekib esile zanr, mida me nimetame romaaniks. 18. sajandil tekkis Prantsusmaal nn must romaan, mis ületab teatuid piire, mistõttu tekkis moralistlik vastupanu romaanile. Teine oluline nähtus veel - kirjandusele tekib institutsioon juurde. 18. sajand viitab juba sellele, et raamat on mingil määral sissetuleku allikas - tekkib autori ja trükkali suhe. Esmased romaanikirjutajad 18. sajandil olid suurkirjanikud, sest nad kirjutasid romaani fiktsiooni tühjale kohale. 1711. a alates võime rääkida ajakirjandusest - Addison ja Steele, kes andsid välja ajakirja The Tattler, need ajakirjad ei elanud väga kaua, hilisemad ajakirjad on The Guardian ja The Spectator. Nende ajakirjade sees hakkas ilmuma esseesid, olid esseistika edasi arendajad. Osalt valgustuslik eesmärk õpetada maa-aadlikele peenemaid kombeid
annaabi.ee 
