tõepoolest ei puudunud, uskus ära arvavat prototüüpe, aset leidnud sündmusi ja tegevuspaiku. Romaan põhineb elamustel, mis said Goethele osaks Wtzlaris, kuhu ta 1772. aastal oli läinud isa nõuandel riigikohtu praktikandiks. Ühel ballil kohtas Goethe Saksa Ordu ametimehe tütart Charlotte Buffi, kes oli kihlatud kohtusekretäri Christian Kestneriga. Kõik kolm sõbrunesid. Sedalaadi sõprust tunti tolle aja romaanikirjanduses hästi, ja teati selle riske: harva püsis see puhta sõpruse ja platoonilise kiindumuse taktitundelisis piires. Goethe, tajudes nähtavasti nende piiride lähedust, lahkus Wetzlarist hüvasti jätmata. Wetzlariga on ,,Werther" seotud veel teiselgi kombel. Wetzlarisse lähetatud Braunschweigi saatkonnasekretäri Karl Wilhelm Jerusalemi sidus Goethega sarnane kogemus: vastuarmastuse lootuseta armumine. Kuid sellele, millele Goethe oli Wetzlaris olnud üsna
Kõige silmatorkavam kirjandusvooluline muutus oli realismi uus tulek ning sellega koos romaani tähtsuse kasv. Realistlike romaanide tulva algatas Anton Hansen Tammsaare romaan "Kõrboja peremees" 1922. Tammsaare on jäänud eesti suurimaks proosakirjanikuks, tema teosed, eriti suurromaan "Tõde ja Õigus" moodustavad eesti kirjanduskaanoni tuuma. Realismi pöördus ka Mait Metsanurk. August Jakobsoni romaanid, millest tuntuim on "Vaeste Patuste alev", esindavad eesti romaanikirjanduses naturalismi- kujutavad agulielu viletsust ja piiratust. 1920.-30. Aastatel naasis realistliku proosa juurde Oskar Luts ning küllaltki viljakalt ("Andrese elukäik"-vaese päritoluga ning tundliku hingega noormehe elluastumisest ning valusatest kokkupõrgetest ümbritsevaga). Groteskse humooriga vürtsitatud kriitiline olustikurealism annab Lutsu isikupärases esituses 1930.aastate proosa kaks tippteost- jutustused "Tagahoovis" ja "Vaikne nurgake"
annaabi.ee 
