mängus omamoodi rakendada. [3] 5 Mängu mõte on aidata lapsel saada hingeliselt tugevaks ja elujõuliseks ning leida tasakaal enda ja välismaailma vahel. Laps muutub mängu toel sisemiselt vabamaks ja on võimeline hilisemas elus enda eest vastutama. [5] Last on vaja õpetada mängima, laps ise ei hakka mängima. Ta omandab küll esemete piiratud kasutusoskuse, aga ta ei oska neid rollitingimustes tarvitada ega rollis suhelda. [5] Mängulise käitumise tunnused On tehtud arvukalt katseid mängu iseloomustada või defineerida, kuid see on osutunud keeruliseks ülesandeks. Fagan (1974) eristas kaht liiki definitsioone: funktsionaalne käsitlusviis ja strukturaalne käsitlusviis.[1] Funktsionaalse käsitlusviisi kohaselt ei ole mängul selget lõppu või välist eesmärki. Seega, kui eksisteerib väline eesmärk (näiteks vajadus süüa, saada lohutust või teisest
Nagu ütleb pedagoogikateadlane Karl Karlep: hakkad liha küpsetama, paned valusa tule alla, ja milline on tulemus? Väljast kõrbenud, seest toores. Kõik vanemad ei sunni lapsi trenni, vaid lasevad ikka mängida. Jah, aga osa asju jääb tegemata. Minulgi läks tükk aega, enne kui mõistsin, et ka tavaarenguga laps ei hakka mängima, kui teda ei õpetata. Ta omandab küll esemete piiratud kasutusoskuse, aga ta ei oska neid rollitingimustes tarvitada ega rollis suhelda. Paljud vanemad arvavad, et mängust tähtsam on lugemine-kirjutamine. Osa vanemaid küll teab, et mäng on tähtis, kuid ei hooma, et nemad peaksid olema need, kes lapsele rollimängu õpetavad. Lepitakse sellega, et laps tegutseb mänguasjaga. Aga see on esemeline tegevus jah, tal on mänguasi käes, aga ta ei võta rolli. Marika Viksi uuringud Põltsamaa 23aastaste laste vaimse arengu kohta andsid tulemuseks, et 43% lastest ei tunne esemete kasutusviise. Ja
annaabi.ee 
