suhtes: · lavastaja kui lugeja kujutlus näidendi tegelasest, s.o. rollikontseptsioon on näitlejale enam või vähem kohustav; · näitleja - tegelase suhte üldkontseptsioon suunab rolli loomist; · lavastaja poolt valitud või aktsepteeritud vahendid (stsenograafia, kostüüm, misanstseenid, helikujundus, rekvisiidid jne.) toestavad ja mõjustavad rollisooritust. Draamateose puhtväline liigendamine ehk tektoonika. Traditsiooniliselt jagatakse näidend selgelt markeeritud piiridega osadeks. · Vaatused - suuremad lõigud, mis sageli on omakorda seesmiselt liigendatud. · Pildid või stseenid, millest koosneb vaatus. Need on keskmise liigendustasandi lõigud. Tavaliselt märgib stseeni/pildi piiri tegelaste lahkumine ja/või lavaaja katkemine. · Etteasted, mida piiritlevad muutused tegelaste koosseisus (etteaste kestel on
Sageli kasutatakse ka maski metafoori- eri rollides paneb inimene ette erineva maski ja muutub teiseks inimeseks. Need metafoorid jätavad mulje justkui oleks rollivahetus kuidagi väline ja teadlik. Tegelikus elus inimesed omandavad rollid nii mõjuvalt ja teadvustamatult, et ei pane enam ise tähelegi, et nad etenduses osalevad. Nad mitte ei ,,mängi" arsti, vaid ongi arstid. Rollide ja maskide olemasolu tuleb kõige paremini esile siis, kui inimesed keset oma ,,rollisooritust" neist järsku loobuvad. Käituvad ootamatult või võtavad rollist distantsi. Rollid omandatakse sotsialiseerumise käigus. Inimesed kohandavad oma käitumist vastavalt sellele, mida teised neilt ootavad või mida nad arvavad, et teised neilt ootavad. Sotsialiseerumine jaotataks kolmeks: 1) primaarne sotsialiseerumine toimub perekonnas, kus õpitakse põhilisi elutõdesid-pole ilus valetada,
annaabi.ee 
