hakkab seal surnuid tuhastama. "Ma ei tea, kas mina olen loll, aga see asi, nagu öeldakse, vajab seedimist," ütleb Ivari Padar, eurosaadik Võrumaalt. "Haigla õue peale krematoorium, katlamaja külge! Ma ei oska midagi öelda!" Tallinna Matusebüroo juhataja Toomas Daum: "Kui krematoorium oleks tehtud Võru kalmistule, ma oleksin öelnud, tublid poisid, ja surunud käppa. Aga sellisele inimesele, kes niisuguse asja teeb haigla õue peale, ma jõudu ei soovi!" Päike lõõskab. Palavus roiutab. Habemega vana mees, kampsun seljas, jalad kanged, käib haigla õue peal edasi-tagasi. Selle asemel et varju hoida, on ta välja tulnud, pea kuklasse ajanud ja vahib, kuidas viinapuu katlamajakorstna väätidesse mähib. Kas siit korstnast hakkabki tulema see suits? Haiglahoonest mõnikümmend sammu, erihooldust vajavate vanainimeste maja vahetus läheduses. Haigla katlamajaga sama katuse all on haigla patoloogiaosakond, pesumaja ja matusebüroo OÜ Võru Matusetalitus.
teravail tippudel. Lenduvkollane nagu linnumelanhoolia lõbusalt turtsuvate tuulepuhangute taustal. Veel kollasem võib olla ainult ehk mälu, mil pole määra, ja mõistus, mil pole mõõtmeid. Õhtute hiidkollane tolm. Õhtute riivkollane tolm. Õhtute viivkollane tolm. Valget me ei vaja. Valge oleks valelikum. Rohelist ei raasugi. Roheline roiutab. Pruuni peagu samuti. Pruun on päris pinnaline. Violetset veelgi vähem. Violetsed on viirastuste varjud. Musta muidugi mitte. Musta maik on masendus. Sinisest siis rääkimata. Sinine on suisa surmlik. Sellepärast ei jää õhtute tolmul muud üle kui olla kollane. * Me jälitame iseenda tõelist nägu ja põgeneme hetkel, kui ta leiame.
annaabi.ee 
