1. Min ja org väetised heint sobivad kõik 2. liblikõieliste poolt seotud e biol N ristikud seovad seda 100-150 kg , lutsernid kuni 200 kg/ha koohta aastas. 3. Mulla N rohumaade puhul saavad heint mullast 0,1 % N kohta keskmiselt 10 kg/ha kohta ja kui muld on viljakas ja paksu huumuse kihiga siis võib olla see omastatavav N hulk max 35-40 kg/ha mullast. Väetamise normid: Kult karjamaal kus on üle 30 % rohustust, need min v ei vaja. Min väetist vajavad erandina ainult põuasel suvel juuli kuus 70-90kg/ha. Jaotatuna kahte ossa- 1 osa juuli alguses ja teine osa juuli lõpp augusti algus. Kui liblikõ osatähtsus on all 30% siis N vajadust biol N-ga ei rahuld. Ja seetõttu tuleb planeerida min N 100-120 kg/ha jaot 3-4 ossa. Seejuures ei tohi 1 korra norm olla suurem kui 50 kg/ha. Kult karjamaadele antava N normid sõltuvad taime liikidest. Varase arenguga liikidel,
mullafaunale. Kui ühtede taimeliikide produktsioon langeb, siis võib kaasneda teiste taimeliikide produktsiooni tõus. Sümbiotroofidest on kõige tähtsamad mükoriisat moodustavad seened. Enamik niidutaimi on mükotroofsed (Krall, 1979). Niidurohustu püsimist soodustab tugev kamardumine, mis takistab osaliselt puude (ja ka teiste taimede) seemnelist uuenemist. Lopsakas rohustu kasv takistab puutõusmete kasvu. Noored puutaimed, mis on suutnud rohustust üle kasvada, hakkavad aga kiiresti sirguma ja võidavad rohttaimi valguskonkurentsis. Selle tulemusena hakkavad rohumaad võsastuma ja metsastuma (Krall, 1979). Kuivematel luhaosadel levivad niitmise katkemise järel kiiresti pajupõõsad, eriti mustjas ja kõrvpaju (Salix mysinifolia, S. aurita). Karjamaadena kasutavatel luhtadel levib aga hundipaju (S. rosmarinifolia). Aeglasemalt levib luhal raudremmelgas (S. pentandra), sookask (Betula pubescens), hall- ja sanglepp (Alnus incana, A
annaabi.ee 
