Galaktikas on mitusada miljardit tähte. Ainuüksi Päikese orbiidist sissepoole jääb 200 miljardi Päikese massi jagu ainet. Viimasel ajal on Linnutee tähesüsteemi välisosadest leitud tähti, mis tiirlevad üllatavalt kiiresti. Sellest järeldub, et Päikese orbiidist väljaspool oleva Galaktika osa mass on samuti suur, õieti seniarvatust palju suurem. Galaktika kogumass võib küündida isegi tuhande miljardi Päikese massini. Ketas Päikese ünbruses on kõige rohkearvulisemalt esindatud nn. ketta populatsiooni tähed. Nende keemiline koostis on üpris sarnane Päikese keemilise koostisega. Nende vanus ulatub peaaegu Linnutee vanustest kuni äsjatekkinuteni. Enamik selle allsüsteemi tähti liigub ümber Galaktika keskme peaaegu ringikujulistel orbiitidel. PILDIL: Linnutee tsentraalsed 4 kiloparsekit fotografeerituna infrapunakiirguses DIRBE eksperimendi käigus COBE satelliidult. Kogu foto haarab taevas poolsfääri keskmega Linnutee tsentris
Galaktikas on mitusada miljardit tähte. Ainuüksi Päikese orbiidist sissepoole jääb 200 miljardi Päikese massi jagu ainet. Viimasel ajal on Linnutee tähesüsteemi välisosadest leitud tähti, mis tiirlevad üllatavalt kiiresti. Sellest järeldub, et Päikese orbiidist väljaspool oleva Galaktika osa mass on samuti suur, õieti seniarvatust palju suurem. Galaktika kogumass võib küündida isegi tuhande miljardi Päikese massini. Ketas Päikese ünbruses on kõige rohkearvulisemalt esindatud nn. ketta populatsiooni tähed. Nende keemiline koostis on üpris sarnane Päikese keemilise koostisega. Nende vanus ulatub peaaegu Linnutee vanustest kuni äsjatekkinuteni. Enamik selle allsüsteemi tähti liigub ümber Galaktika keskme peaaegu ringikujulistel orbiitidel. PILDIL: Linnutee tsentraalsed 4 kiloparsekit fotografeerituna infrapunakiirguses DIRBE eksperimendi käigus COBE satelliidult. Kogu foto haarab taevas poolsfääri keskmega Linnutee tsentris
kõik olemasolevad andmed tähtede keemilise koostise, vanuse ja ruumliikumise kohta. Vastavalt sellele on keerulisemaks muutunud ka meie arusaam Galaktika ehitusest. On selgunud, et erinevate omadustega tähed moodustavad Galaktikas erineva kuju ja omadustega allsüsteeme, mis on omavahel ruumiliselt läbi põimunud ja ka oma füüsikalistelt omadustelt lähevad üksteiseks üle rohkem või vähem pidevalt. Päikese ünbruses on kõige rohkearvulisemalt esindatud nn. ketta populatsiooni tähed. Nende keemiline koostis on üpris sarnane Päikese keemilise koostisega. Nende vanus ulatub peaaegu Linnutee vanustest kuni äsjatekkinuteni. Enamik selle allsüsteemi tähti liigub ümber Galaktika keskme peaaegu ringikujulistel orbiitidel. Nende tähtede arvukus kahaneb kaugenemisel nii Galaktika tsentrist kui ka Linnutee tasandist sujuvalt eksponentsiaalse seaduse järgi, kusjuures vertikaalsuunas umbes 10 korda kiiremini, kui Linnutee tasandis.
ning jänes. Nendest loomadest on rebane ja jänes Eestis arvukalt levinud loomad ja inimene puutub kokku mõlema liigiga (Männi & Luhila, 2015). Seepärast võivad rebane ning jänes olla populaarsed tegelased ka Eesti muinasjuttudes. Samuti on hunt saanud tuntuks seetõttu, et on teinud kahju inimeste koduloomadele (Turovski, 2016). Karu on populaarne metsloomamuinasjuttudes nimetatud tegelastest, kuid pole Eesti metsades kõige rohkearvulisemalt levinud imetaja ning tal on vähe kokkupuuteid inimesega. Kõige rohkem esines peategelase rollis rebane, 42 korral. Rebase populaarsus muinasjuttudes võib olla tingitud sellest, et ta on maailma levinuim ja arvukaim kiskja, kes suudab elada eeslinnades ja põllumaastike läheduses, kus inimesed teda tihti märkavad. Samuti on ta kurikuulus, sest sattudes lindlatesse või teistesse olukordadesse, kus saakloomadel puudub põgenemisvõimalus, tapab ta
esines tõenäoliselt palju pehmekehalisi loomi, kes aga ei säilinud fossiilsetena. Üheks selliste eluvormide tõestuseks on hästi säilinud jäljendid Kesk-Kambriumi vanusega Burgessi kiltadest. See kuulus leiukoht asub Briti-Kolumbia kaljumägedes. Burgessi must savikilt kuhjus sügavaveelistes tingimustes, mis oli peaaegu hapnikuvaba. Seega puudusid seal kiskjad ja pehmet kude lagundavad bakterid. Selle tulemusena pehmekehalised organismid karboniseerusid ja säilisid. Kõige rohkearvulisemalt on Burgessi savikildast leitud lülijalgseid, kes ei olnud trilobiidid (joonis 3). Nad liigitatakse 30 perekonda - seega on neid säilinud kaks korda enam kui trilobiite. Tähtsuselt teisel kohal Burgessi fauna hulgas on hulkharjasussid. Kuus sugukonda usse, kes elutsevad tänapäevalgi, olid juba Kambriumi ajastul mitmekesistunud ja kõrgelt arenenud. Burgessi usside ainulaadseks tunnuseks on selliste lõugade puudumine, nagu nende järglastel Hilis-Paleosoikumist kuni
annaabi.ee 
