seintega kivisrakke (brahhiosklereiide). Seemned on tavaliselt kahekaupa viies õõnsuses. Ühe pirni mass 60-300 grammi ja rohkemgi, keskmine mass on 150-180 g. Südamiku, seemnete ja kesta massi osakaal pirni kogumassist on 10%. Pirni värvus võib sõltuvalt sordist olla roheline, kollane, punane, pruunikas vms. 1.2 Ajalugu Inimesed on pirne söönud juba tuhandeid aastaid. Algselt söödi looduslikke pirne. Arheoloogid on ligi 10 000 aasta vanused pirniseemned leidnud Šveitsi Alpidest Robenhauseni lähedalt. Sumerlaste kirjalikud allikad (umbes aastast 2750 eKr) kirjeldavad pirnide kasutamist meditsiinis kuuma mähise komponendina. 1.3 Levik Pirnipuu perekonda kuulub veidi üle 20 liigi. Neist umbes pooled kasvavad looduslikult Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Väike-Aasias, teine pool aga Kesk- ja Ida-Aasias. Perekonda kuuluvad ka kodustatud ja laialdaselt kultiveeritavad harilik pirnipuu (Pyrus 2 Päärynäpuu
Neoliitikumi (5000-2000 a. eKr.) ja sellele järgnenud pronksiaja (2000-1000 a. eKr.) ehituskunsti tipuks elamuehituses kujunesid veekogudele rajatud vaiehitised asulad või üksikhooned, mis olid üleujutuste, metsloomade ja vaenlaste eest kaitsmiseks ehitatud vaiadele toetuvale platvormile. Vaiade otsad tahuti teravaks, põletati ja rammiti veekogu põhja. Neoliitikumis ja pronksiajal rajati neid eriti Alpi mäestiku järvedele. Kõige rohkem on vaiehitistest uuritud Sveitsis, Robenhauseni lähedal Pfäffikeri järve kaldal asuvat vaiküla (II at. eKr.). Algselt paiknes see järvel ja oli olnud kaldaga ühendatud silla abil. Vaikülad võisid olla küllaltki suured, näiteks Sveitsis Bodeni järvel asunud vaiküla mõõtmed olid 500 korda 90 m, niisuguse suurusega vaiküla võis mahutada kuni 1000 inimest. Vaikülade, ka vaielamute (Itaalia kandis nimetati neid terramare) ehitamine püsis pikka aega, varasemast perioodist on veel tuntud 7.-4.saj.eKr
annaabi.ee 
