kaasa teha või selles: aru saada. Pearu ise aga on joviaalne kuju, teinekord abivalmiski (muidugi vastutamata, et ta isegi selle juures ei põika mõnele uuele krutskile), kergesti harduv ja jämedalt seltskondlik. Nende kahe palge (kiusu ja sõbramehelikkuse) kummaline kokkusobitumine, tehnilises keeles nn. ,,ridade interferents" ühes ning samas isikus annab suurepäraseid humoristlikke efekte; see humoristlikkus kulmineerib Pearu iga uue riuka juures, sest me teame, millega see lõpuks laheneb; ja laheneb see enamasti vanamehele mitte küllalt ea- ja seisuseväärika allajäämisega. Leiutatud kuju on Tammsaarel ehtne ja ainulaadselt mahlakas. Inimlikult soojuselt kerkib see raamatu lõpul ja edaspidiseis köiteis isegi kaugelt sümpaatsemaks vastasmängija Andrese omast. Suur osa koomikast, mis piirab Pearu isikut, sõltub muidugi ka ta kõne originaalsest laadist (dia- ja monoloogitehnikas
teadmiseni Jumalast, mida ka Jumalal endal polnud." (JUNG 2002:16) Iiob mõistab oma kogemuse tagajärjel seda, et Jumal pole mitte ükspäinis hea ja õiglane, vaid Jahve käest tuleb nii hea kui kuri. Õigemini - Jahve on nii hea kui kuri. Kuna aga Jahve oma Tarkusega ei konsulteeri, on ta sellest asjaolust ise sügavas teadmatuses. Et Iiob järele ei anna ja ikka oma õigust nõuab, on Jahve sunnitud julma kassi-hiire mängu lõpetama. Võiks arvata, et Jahve pahameel pöördub nüüd riuka läbiviija Saatana vastu, kuid seda ei juhtu. Jahve ei kutsu oma ,,tumedat poega" korrale ega paku Iiobile ka vähemalt moraalset rahuldust oma käitumist selgitades. Ta jätkab lõpuni oma massiivse üleoleku demonstratsiooni. ,,Lõppkokkuvõttes pöörab ta Iiobi tegelikule olukorrale nii vähe tähelepanu, et tekib kahtlus, kas tal pole mitte salajast motiivi, mis on tema jaoks olulisem: Iiob pole muud kui välispidine juhtum, mis viitab dialektilise Jumala sisemistele protsessidele
annaabi.ee 
