Väga palju leitud ka erinevaid kiviplaate. Dzainistidel oma 8 õnnesümbolit: svastika, lootoslillekujutis, tühi ratas, pott, troon, veenõu, kala paar, peegel. Rajasthani stiil- kollane, punane ja must... Rahvalik dzainism. kriyA/caryA digaMbara ja svetaMbara riitused. Väga selge vahe on nendel sektidel, mis kummardavad pilte/kujusid ja nendel, mis seda ei teinud. Enamus dzainiste pildi või kuju kummardajad, aga siiski mitmed selle vastu. Neil ritualistika lakoonilisem. Dzainismis puuduvad preestrid. Kaks kõige olulisemat spetsialisti vidhikAraka ja pUjAri. VidhikAraka ei pea olema munk ega nunn, teab, kuidas läbi viia teatud rituaale. pUjAri on sisuliselt templi teenija. Ilmikkogukonna juhid. SvetaMbaradel yati'd ja digaMbaradel bhattakad. pujA's on olulised mitmed erinevad momendid. Valdavalt kasutusel praakrit. Tavalisel ilmikdzainistil iga päev 6 asja, millega peab tegelema. Umbes 3 tundi päevast võtab.
esilekerkimisega kollektiivist, mis kajastus ka õukonnalaulikute loomingus. See uus esteetika asus Euroopas levima ning segunema varasemate laulu- ja laulmistraditsioonidega. Ballaad kujunes tantsulauluks - ballaadi laulmisega oli seotud ka tantsimine. Sellelaadse rahvaliku ilmingu üks juuri (lisaks trubaduuride ja truvääride - keskaegsete laulikute mõnevõrra elitaarsele harrastusele) oli ürgne ja üldlevinud viljakusmaagiline ritualistika (millest meil on juttu olnud varem). Nii siduski ballaad endas kolme põhialget: * eepilist - ballaad jutustab alati mingit lugu * lüürilist - ballaadis on esikohale kerkinud üksikisik, tema läbielamised ja saatus * dramaatilist - ballaad on samas üldrahvalik tantsulaul, millest kumab tugevalt läbi viljakusmaagiline orgiastika mõneti uuenenud kujul Ballaadlikku iseloomu on tunda ka juba paljude regilaulude (eriti nn.
kollektiivist, mis kajastus ka õukonnalaulikute loomingus. See uus esteetika asus Euroopas levima ning segunema varasemate laulu- ja laulmistraditsioonidega. Ballaad kujunes tantsulauluks - ballaadi laulmisega oli seotud ka tantsimine. Sellelaadse rahvaliku ilmingu üks juuri (lisaks trubaduuride ja truvääride - keskaegsete laulikute mõnevõrra elitaarsele harrastusele) oli ürgne ja üldlevinud viljakusmaagiline ritualistika (millest meil on juttu olnud varem). Nii siduski ballaad endas kolme põhialget: * eepilist - ballaad jutustab alati mingit lugu * lüürilist - ballaadis on esikohale kerkinud üksikisik, tema läbielamised ja saatus * dramaatilist - ballaad on samas üldrahvalik tantsulaul, millest kumab tugevalt läbi viljakusmaagiline orgiastika mõneti uuenenud kujul Ballaadlikku iseloomu on tunda ka juba paljude regilaulude (eriti nn.
annaabi.ee 
