Tähtsat rolli mängis isamehe naine ehk mõõgaema. Tema oli tavaliselt see isik, kes pruudile tanu pähe pani. Isamehe abilisteks olid peiupoisid vallalised noormehed, peigmehe sõbrad või sugulased. Pulmatavad on Eestis olnud paikkonniti väga erinevad, nii et raske on rääkida lihtsalt vanadest pulmakommetest. Üldine on olnud laulurohkus, sest kõiki sündmusi kommenteeriti lauluga. Vana regilaul on just pulmakommetes kõige kauem säilinud. Pulmalaulikud olid need, kes heade rituaalitundjatena pulma juhtisid. Nad pidid olema väga sõnaosavad, et reageerida kõigi külaliste nii halvustavatele kui kiitvatele avaldustele. Tanutamine ehk pruudile naise peakatte pähe panemine oli pulma keskne rituaall. Selles peituski kogu pulma tähendus. Nii saadi abielunaiseks, mitte aga kirikus jah-sõna üteldes. Teiseks oluliseks abielunaise tunnuseks oli põll ja enamasti järgneski tanutamisele põlletamine ehk põllelappimine. Pärast põlletamist algas pruudi tantsitamine, mis algselt
Isamehe naine ehk mõõgaema pani pruudile pähe tanu. Kaasanaise abilisteks olid pruuttüdrukud ning pruudivend. Pruuttüdrukutel olid peiupoisid, kes nende eest hoolitsesid ja tüdrukud vastutasuks neile kindaid või sokke kinkisid. Kõik pruuttüdrukud pidid oma peiupoisiga öösel magama, et pruudil ja peigmehel tülisid poleks. Pruudivend juhtis pulmamänge ning tema varastas ka pruudi, kui peiupoisid valvsuse kaotasid. Pulmade ajal lauldi palju ja pulmalaulikud juhtisid heade rituaalitundjatena pulma. Esimene osa peost peeti pruudi kodus, teine peigmehe omas. Kogu talus tehti selleks tarbeks suurpuhastus. Kuna üks talu kogu see aeg ei oleks suutnud kõiki külalisi toita ja joota, võtsid külalised ka ise söögi- ja joogipoolist kaasa. Üldiselt võeti kaasa leiba olenevalt perekonna suurusest saia ja ühe lamba, väiksema pere puhul lambareie. Lambalihaga keedeti klimbisuppi. Mulgimaal võeti aga pulma kaasa sealiha,
annaabi.ee 
